Pisike roheline luulekogu elust ja inimestest, loodusest ja linnast, kirjandusest ja aja mööduvusest. Aastaaegade vaheldumisest on eesti luuletajad ikka armastanud kirjutada, aga ma ei mäleta, et ma jupil ajal oleks lugenud luulekogu, kus oleks nii palju taimi, nii otseselt kui kujundina. Tundub, et autori lemmiktaimed on kuusk ja naat, põgusalt leiavad veel märkimist paju, luuderohi, ülane, raudrohi, lumemari, maasikas, lodjapuu, põdrasammal, õunapuu, tulikas, tarn (ja vist miskit veel). Vesised on need luuletused ka: oja ja jõgi ja kuskil on tagalaht. Ja sääsed. Oluline on põlvkondade side ja pisiasjade märkamine ning väga vabad assotsiatsioonid, mis vastavalt lugeja tujule võivad tunduda tüütult jaburad või fantastiliselt geniaalsed. Ma jäin oma elamusega sinna vahepeale, et mõned kohad tundusid väga ägedad, mõtteid ja tundeid ootamatu sõnastusega mõnusalt edasiandvad, ja mõned kohad tundusid olevat lihtsalt sõnad sõnade pärast. Raamatu esimene pool on tavapärased luuletused ja teine pool on poeem kolmikvärssides. See teine pool tundus mulle kuidagi ühtlasem olevat, aga mulle meeldis see esimene, kus oli minu jaoks laiemal skaalal nii meh-elamusi kui ahhaa-hetki, natuke rohkem.
Toon näitena katkeid erinevatest luuletustest:
Alguses oli kana. Juta liniku all.
Naadid tagaaias suvel täna nagu tuna.
Aasta hakkab pihta ojavulinaga.
Kala jookseb, põder lendab,
kiirrong sipleb sõiduvees.Puud kohisevad suvel metsas,
talvel Karlova ahjudes.Heida maha luuderohtu,
lepatriinudega kohtu.Tahtsin miskit tähtsat öelda,
aga tunne on nii plass.katku minusuguseid
üles palju tahad, juurega või varrelt,
neid ühiseid pikki juuri pidi
püsime ikkasuuri sõnu teen
järjest harvem ikkagi
ilu on armas
Sulepuru 