Lee Child “Afäär”

Kindla peale minek Lee Childiga vedas natuke alt, et miskipärast ei olnud nii hea, kui tema teised teosed. Kuidagi liiga sirgelt, lihaliselt ja vägivaldselt läks see lugu. Oma osa mitteniiheast lugemiselamusest oli ka sellel, et “Afäär” on mina-vormis ja see tundus kuidagi vale, enamik Reacheri lugusid on tema-vormis, paar minast on sarjas veel, ma ei mäleta, et see mind toona oleks häirinud, nüüd miskipärast segas. Toomas Tauli tõlge tundus asjalik, aga tuim.

See on siis viimane juhtum, kus Reacher veel ametlikult mundris ning siin on olemas märksõnad ja viited sellele, miks Reacher otsustas pärast armeed elada just nii, nagu me seda nii mitmest enneilmunud raamatust teame.

On 1997. a märts, raudteeäärne väikelinn, sõjaväeosa naabriks, surnud on kolm kaunist naist ja Reacher peab tegema selgeks, kas süüdi on sõjaväelased või tsivilistid. Abi ja seltskonda on tal kohaliku šerifi näol ja vanad armeekaaslased varustavad jõudumööda asjakohase infoga, keegi loobib kaikaid kodaratesse, etendatakse mingeid kummalisi näitemänge ja vahel poetatakse ka saiapudi ja kivikesi teerajale. Lõpuks tõmmatakse otsad kokku, sõlm raiutakse läbi, on neid, kes saavad rahus igapäevaelu jätkata, mõni ametikoht jääb vabaks ja mõni kaob hoopis ära.

Kuidagi südamlikult mõjus raamatu keskel Reacheri jutuajamine koleda kuueteistaastasega, et ühtpidi omakasupüüdlik, et infot saada, aga sinna vahele pakkus ta poisile ka nii ausat elutõde kui lootust tulevikule. Mis sest lootusest edasi sai, on muidugi iseasi.

Sõnapaar “kesköine rong” saab selle raamatu mõjul mõneks ajaks hoopis teistsuguse tähenduse, nii lõbusama kui morbiidsema.

Lee Child “61 tundi”

Endine sõjaväepolitseinik Jack Reacher jääb lumetormi tõttu pidama ühte Lõuna-Dakota väikelinna. Linnakese naabriteks on uus föderaalvangla ja mahajäetud sõjaväeehitise ümber pesitsev mootorratturite jõuk. Reacher leiab end aitamas kohalikku politseid, nautimas kohvi pensionil raamatukoguhoidjaga, pidamas pikki telefonikõnesid oma endisel ametikohal olijaga, roomamas tuumavarjendis ja kirumas külma ilma. Vahelugemiseks põiked mehhiko narkoparuni tegemistest. Lõppeb kõik suure pauguga.

Lee Child on kaasahaarav nagu ikka, huvitavad tegelased ja hästipunutud krimiintriig, lisaks väikelinna eluolu kirjeldused ning tagasivaated ajalukku, mis annavad mingit aimu “ameerkalikkusest”, n kinnitust, et see maa on suur ja avar ja eripalgeline, aga mingid asjad toimivad ikka ühtmoodi, et tavakodaniku tasandil mõjutas Ameerikat “külm sõda” vaat et rohkemgi kui NSVLiitu ning ma sain II maailmasõja kohta teada midagi, mida ma varem ei teadnud.

Ma nuputasin lugedes päris pikalt, mis seos on kaanepildil sisuga, pealt poole raamatu mõtlesin välja. On küll seos olemas.

Igatahes ootan ma järgmist Jack Reacheri põneviku tõlget.

Lee Child “Raskem tee”

Tempokas, kaasahaarav, üllatav. Kaasa- ja edasimõtlemapanev ja samas mitte nii raske, et see pärast lugemist painama jääks. Sedakorda satub Reacher lahendama inimröövi New Yorgis. See alguseots, kus erinevad niidiotsad edasi viisid ja sõlmi moodustasid ja siis jälle laiali hargnesid, meeldis mulle küll rohkem kui hilisem lõpumadin, aga kokkuvõttes — korralik meelelahutus.

Ma olen tavaliselt tõlkija jaoks tänamatu lugeja, ma vaatan tõlkija nime siis, kui a) tegu on tuttavaga, b) midagi on erakordselt halvasti, c) midagi on erakordselt hästi. Selle raamatu tõlkija nimi — Lauri Saaber — on mulle ammu silma jäänud ja algas see veidrast kombinatsioonist b+c, st sattusin lugema raamatut (mis see oli, ei mäleta), kus oli lehekülgede kaupa keskpärast või koguni kehvapoolset tõlget ja siis äkki suurepärased keeleleiud, värsked ja voogavad tõlkevasted, unarsõnade imetoredaid kasutusi. Need vahvad kohad kaalusid vahepealse haltuura üles ja jätsin Lauri Saaberi endale meelde kui huvitava tõlkija. Aja möödudes on asi muutunud — liga-loga kohti nagu väga polegi, kahjuks on ka pillavat keelelusti vähem, aga päris ära kadunud õnneks pole —  üldmulje on ühtlasem ja oluliselt parem. Ja kui ma nüüd Reachri raamatute nimekirja koos tõlkijatega ette võtsin, siis kas see, et kõige positiivsema lugemiselamusena neist on mälus “Üks lask”, on ainuüksi autori või siiski ka tõlkija teene?