Lee Child “61 tundi”

Endine sõjaväepolitseinik Jack Reacher jääb lumetormi tõttu pidama ühte Lõuna-Dakota väikelinna. Linnakese naabriteks on uus föderaalvangla ja mahajäetud sõjaväeehitise ümber pesitsev mootorratturite jõuk. Reacher leiab end aitamas kohalikku politseid, nautimas kohvi pensionil raamatukoguhoidjaga, pidamas pikki telefonikõnesid oma endisel ametikohal olijaga, roomamas tuumavarjendis ja kirumas külma ilma. Vahelugemiseks põiked mehhiko narkoparuni tegemistest. Lõppeb kõik suure pauguga.

Lee Child on kaasahaarav nagu ikka, huvitavad tegelased ja hästipunutud krimiintriig, lisaks väikelinna eluolu kirjeldused ning tagasivaated ajalukku, mis annavad mingit aimu “ameerkalikkusest”, n kinnitust, et see maa on suur ja avar ja eripalgeline, aga mingid asjad toimivad ikka ühtmoodi, et tavakodaniku tasandil mõjutas Ameerikat “külm sõda” vaat et rohkemgi kui NSVLiitu ning ma sain II maailmasõja kohta teada midagi, mida ma varem ei teadnud.

Ma nuputasin lugedes päris pikalt, mis seos on kaanepildil sisuga, pealt poole raamatu mõtlesin välja. On küll seos olemas.

Igatahes ootan ma järgmist Jack Reacheri põneviku tõlget.

Lee Child “Raskem tee”

Tempokas, kaasahaarav, üllatav. Kaasa- ja edasimõtlemapanev ja samas mitte nii raske, et see pärast lugemist painama jääks. Sedakorda satub Reacher lahendama inimröövi New Yorgis. See alguseots, kus erinevad niidiotsad edasi viisid ja sõlmi moodustasid ja siis jälle laiali hargnesid, meeldis mulle küll rohkem kui hilisem lõpumadin, aga kokkuvõttes — korralik meelelahutus.

Ma olen tavaliselt tõlkija jaoks tänamatu lugeja, ma vaatan tõlkija nime siis, kui a) tegu on tuttavaga, b) midagi on erakordselt halvasti, c) midagi on erakordselt hästi. Selle raamatu tõlkija nimi — Lauri Saaber — on mulle ammu silma jäänud ja algas see veidrast kombinatsioonist b+c, st sattusin lugema raamatut (mis see oli, ei mäleta), kus oli lehekülgede kaupa keskpärast või koguni kehvapoolset tõlget ja siis äkki suurepärased keeleleiud, värsked ja voogavad tõlkevasted, unarsõnade imetoredaid kasutusi. Need vahvad kohad kaalusid vahepealse haltuura üles ja jätsin Lauri Saaberi endale meelde kui huvitava tõlkija. Aja möödudes on asi muutunud — liga-loga kohti nagu väga polegi, kahjuks on ka pillavat keelelusti vähem, aga päris ära kadunud õnneks pole —  üldmulje on ühtlasem ja oluliselt parem. Ja kui ma nüüd Reachri raamatute nimekirja koos tõlkijatega ette võtsin, siis kas see, et kõige positiivsema lugemiselamusena neist on mälus “Üks lask”, on ainuüksi autori või siiski ka tõlkija teene?