See on üks mu lemmikžanre — kogumik ümberjutustatud muinasjutte. Raamat, mille ostsin, sest see nägi nii ilus välja — see kaanekujundus ja jutu kasvades kasvavad illustratsioonid. Jutud on ka päris head ja omapärased. Suhteliselt tumemeelsed ja mõtlemapanevad. Just parajal määral algloole vihjavad ja kuidagi sobivas tempos uusi kihte lisavad ning kogu mängu juures autori oma lugu jutustavad.
Ainus, mille üle nurada, on see, et ma ei saa hästi aru, mis vanusele need mõeldud on — neile, kellele sobiks Paul-Eerik Rummo “Kokku kolm juttu”, on nagu vara, päris täiskasvanuile on küll tore lugeda, aga nati liiga hilja, mingi teismelisiga, kellele nagu oleks paras, on vist muinasjuttude eitamise faasis… Aga kuna jutud on paigutatud sinna “Varaste kuue” ja “Kõvera kuningriigi” (ja need teised ses maailmas olevad raamatud) maailma, siis ju need ikka teismelised on.
Kõige võimsamalt mõjus kogumiku pikim ja viimane jutt “When Water Sang Fire” — “Väikese merineitsi” uusversioon.
Kui sarja esimese raamatuga oli nii, et alul ei saand vedama ja pärast ei saand pidama, siis teise raamatuga oli nii, et alul läks kut lepse reega ja lõpupoole hakkas kuidagi takerduma. Ma väsisin ära sellest, kui hoolega autor tegelasi supi sisse keerutas. Kokkuvõttes — nagu äsja valmissaanud lilltikand, et kena küll, aga mustrijoonis paistab läbi. Et ei ole kehv raamat, aga ma ootasin pisut enamat.
Selle raamatu lugemine algas mul vaevaliselt, et kümmekond lehekülge ja paus, kümmekond lehekülge ja paus, kümmekond lehekülge ja paus… ja siis äkki loksus maailm paika, tegelased said tuttavaks, ma sain aru, mis toimub, ja tasapisisi ka, et miks toimub, hakkasin kaasa elama ja kummalisi seikluspöörakuid ning omamoodi värvikaid karaktereid nautima ning lõpuks oli mul väga hea meel, et mul on järg kohe riiulist võtta.
Sulepuru 