Kimbuke vene autori Leonid Kaganovi ulmejutte.
„Võõrtööline” — kui sul oleks võimalus elu ebamugavatel hetkedel lasta oma keha võtta üle kellelgi teisel… Mitte just särav, aga omamoodi voolav ja poindiga lugu.
„Tankett” — lapssõdurid, ajupesu, religioon, kättemaks. Nõrgavõitu ja veniv, aga seal olid mingid detailid, mis kohati andsid hästi õhustikku edasi.
„Millal see ükskord lõpeb” — absurdne tudengilugu muutuva reaalsuse ja veidrate detailidega (n õnnetoov kapsapea). Kohati viskas “Operatsioon Õ” vaibi ja kohati kibedat poliitilist satiiri.
„Depressant” — keskpärane pedagoogilise eesmärgiga jutuke pärandusest ja droogidest.
„Sidrunkollane planeet” — see kosmosejutt on ainest andnud kaanekujundusele. Sitikatega planeet, kontakt ja tsiviliseerimine. Mu jaoks kogumiku parim lugu, sest see lugu andis kõige enam kaasamõtlemist ja peamurdmist, et mis toimub, miks toimub, miks just nii toimub ja tulemus oli üllatav. Ma tahaks seda lugu laval näha. Sõnalavastuse või rokkooperina.
„Aeg oli selline” — kosmoselaev, (oletatav) parasiit, hirm ja sellest tulenevad halvad otsused ja totalitarismile lähenev grupidünaamika.
Et mitte just kõige säravamat lugemiselamust pakkuv kogumik, aga uudisimulugemiseks hea küll ja kogumiku nimilugu meeldis mulle päris hästi.
Jaan Martinson kirjutab raamatust: https://epl.delfi.ee/artikkel/94648641/raamatublogi-ulmeline-irreaalsus-depressandid-ja-voortooline-teadvuses
Sulepuru 