Selle raamatu proloog on 19. sajandil ühel USA lääne(loode)ranniku saarel. Külas on kaheksa meest ja üks nõianaine. Ja see ei lõpe kuigi hästi, sest selle episoodi lõpuks on üleval needus mitme põlve järeltulijatele.
Raamatu ülejäänud tegevus on selsamal saarel, loo keskmes on 16/17aastane nõia üheksanda põlve tütretütre(jne)tütar Nor, kes püüab hakkama saada selle needuse, oma nõiavõimete, toksilise ema ja tavapärasemate teismeliste probleemidega.
See on alati paras arutelukoht, kui palju üks fantaasiaromaan peaks peegeldama kaasaja probleeme ja kui palju see peaks olema pelgalt meelelahutus, eks erinevad lugejad hindavad seda erinevalt, aga minu meelest oli selles raamatus asi üsna tasakaalus, no võib-olla oleks minu maitse jaoks võinud ekapismi pisut rohkem ja probleeme pisut vähem olla, kui ma raamatule järgi mõtlen, siis ilmuvad mälupildid suht vaheldumisi — oo, see oli täitsa lahe maagiadetail, oh, see on võib-olla abiks selle või teise probleemiga kimpus olijale.
Ma ei oskagi öelda, kas mulle see raamat meeldis. Siin oli toredaid kohti, aga oli ka ebamugavaid kohti ja liiga tavalisi kohti ja liiga tihedaid kohti ja liiga hõredaid kohti ja liiga roosasid kohti ja liiga veriseid kohti ja … aga oli ka kaasa ja edasi mõtlema panevaid kohti. Kellel on sedasorti trigger warnigut vaja, siis mainin ära, et siin raamatus on juttu enesevigastamisest. Raamatu lõpus on ka kaks lehekülge viiteid, kust võiks abi otsida, kui endal või sõbral/tuttaval sedasorti mure.
Raamat on inglise keeles ilmunud kahes kujunduses, see kollane oli mu jaoks meh, aga see tume oli see, mis mu pilku haaras ja raamatut ostma pani ja mis mu meelest raamatu sisu ka päris hästi peegeldab, lisavõlu on selles, et päris raamatul on need punased jooned pisut sissepressitud ja läikivad.
Päris pisarat välja ei toonud, aga sel aastal loetuist vast üks emotsiooniderohkeim lugemine. Omamoodi ilus ja ebamugav raamat. Hästi kirjutatud, aga teistele soovitada ei julge. Märksõnad: Ameerika, perekonnalugu, tiivad, maagiline realism.
Sulepuru 