Seda raamatut lugedes ma nutsin ja naersin ja tahtsin kirjanikku kallistada
Nojah, nutsin, sest kurb, nutsin, sest ilus, naersin, sest ilus, naersin, sest valus. Kallistama ma eriti inimesi ei kipu ja praegu on juba hilja ka, aga kunagi aegu tagasi ma sain talle ära öelda, et ta luuletused on mulle korda läinud. Kui ma oleks siis ta juurde kallistamisjutuga läinud, ma arvan, et ta oleks selle ära talunud, tal oli vist üldse suht suur taluvusaste inimeste kummaliste käitumiste suhtes, ta nagu osanuks näha sügavale inimeste sisse ja aru saada põhjustest, ka neist, mida endalegi ei tunnistata.
Ega ma kõigest aru saa, millest ta just kirjutab, aga sõnad on ritta säetud nii, et lummavad. See rütm ja sõnatunnetus. Ja mõtted, mis sõnade taga. Osad ta luuletused on pealtnäha nii lihtsad, aga seal taga on nii paljut ning iga lugeja saab sinna ühtteist veel juurdegi mõelda, kui ka algtõuge tabamatuks jääb, siis võimalused tühjad kohad oma fantaasiaga täita on avatud ning nõnda kõnelevad need luuletused erinevate inimestega tõenäoliselt vägagi erinevatel tasanditel, et toon on paigas, aga rõhud lisab lugeja…
Kaherealised katked pooltosinast luuletusest:
***
On jälle kewad. Jälle sama kewad.
Nahk õhuke & meeled ripakil.***
Meri laulab, nagu ikka,
otse naha all.***
Sa oled, Sa lihtsalt oled
nagu kiwide kohal tuul***
korrax toetab & terwitab
tema sealt teiselt poolt.***
Lootus on pilkaselt pime.
Ma loodaxin ikka veel.***
Elame mööda.
Elame yle.***
Raamatukogu raamatus on veel väike proosalisa “amarok.doc”, mida poest ostes luulekogu juures polnud. Sama oli ka “Jõega asfaldi all”. Need docid mõjusid mulle kuidagi eriti valusalt, kirjutada ma neist ei mõista…
Sulepuru 