Imearmas luuleraamat. Kui keegi tahab vaielda, et siia punkti ei sobi, siis põgus vestlus raamatu ilmumist toetanud inimestega annab mulle kindlust väita, et sobib küll. Need luuletused on kunstniku kontsentreeritud ja väga valitud sõnadega väljendatud isiklikud mõtted. Lisaks on pea pool raamatust illustratsioonid, pealegi viisil, mida ma polegi varem Lilian Härmi nime all näinud, nimelt abstraktsed akvarellid. Kokku moodustub kena tervik. Luuletused on lühikesed, haikulikud, tabavad ja mõtteküllased, tundeid, kujutluspilte ja mälestusi äratavad. See, et autor on 92-aastane debütant, annab luulekogule veel mingi lisamõõtme juurde, et me kõik saame vanaks, aga see ei tähenda, et me vanast peast ei võiks uusi asju teha proovida, võib-olla õnnestubki, Lilian Härmil igatahes õnnestus. Ma tahaks kohe pool raamatut siia näitena kirja panna, aga no ei saa ju :) Olgu siis mõnigi luuletus:
* * *
magavate majade
suletud silmade taga
unenäod astuvad
läbi tummade tubade* * *
mahedad mõtted
kassikäppadena jäid
soojendama öid* * *
Sulepuru 