Noo nii.
Ma olen mõnevõrra segaduses, mida sest kogumikust arvata. Ma tundsin neid lugusid lugedes mingit tõrget, aga teistpidi olid need ikkagi väga head omamoodi kulgemistega lood. Ma peaksin vist laskma veel veidi settida, kuhu ma oma lugemiselamusteskaalal selle raamatu paigutan, aga igatahes olid need lood, mis jäävad mind mingiks ajaks mingi nurga alt kummitama.
Kui ma hakkasin lugudele mälu tarbeks märksõnu külge panema, siis lisaks eelnevalt arvustanutele (Jüri Kallas Reaktoris, Mart Pechter ERRis, Kristjan Sander Algernonis, kolm Loteriis, Marko Kivimäe Goodreadsis, Daire oma blogis), kes on välja toonud ühisjoontena tugevad naiskangelased, dekadentsi, hea ajastutunnetuse, kättemaksu motiivi, seksuaalsuse ja et igas loos oli nii etteaimatavaid kui üllatavaid pöördeid, siis ma leidsin kõigist juttudest ka valu — “Südametu” (vampiirid, skarabeus, valu), “Öö” (enesetapujärgne vahesaar, matemaatika, valu), “Must vürst” (kauaelavad varjaagid, paleepööre, valu), “Viimane sangar” (ulmekrimi, Venemaa, valu), “Musträstas” (Prantsusmaa, alkeemia, valu). Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis olgugi, et kõik lood olid sünged-sünged, siis oli neis kõigis ka omajagu lootust.
Arvi Nikkarevile igatahes aitäh, et ta sellise kogumiku kokku pani ja välja andis, eestikeelset ulmemaastikku rikastab see kogumik tublisti.
Illustratsioonideks pilte otsides läks mu mõte uitama ja said siia siis vürstinna Olga, ravitseja ja alkeemik (pärit siit, siit ja siit), mu jaoks nad koos sobisid selle raamatu meeleolu edasi andma küll.
Sulepuru 