Maarja Kangro “Minu auhinnad”

Eriala: raamatukogundus. Täpsem seos raamatuga: ma olen aastaid teinud raamatukogus kevadtalviti väljapanekuid “Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna nominendid”. Seega läks see Maarja Kangro raamat “peab lugema” nimekirja üsna kohe, raamatukogu sabad on muidugi iseasi ja jõudis see raamat minuni alles nüüd. Raamatu esimene pool on Maarja Kangro isiklikud kogemused auhindade saamisest ja žüriides olemistest, teine pool pikk essee kirjandusauhindadest üldisemalt, nii Eestis kui mujal maailmas. Raamatu algusots hakkas mulle pisut vastu, sest Kangro on minu jaoks natuke liiga materialistliku ellusuhtumisega (mis mõttes mäletab üks inimene kohvi ja võileibade hinda krooniajast??), hiljem kas harjusin ära või jäigi rahajuttu vähemaks, igatahes haaras raamat kaasa. Kirjanduslikku klatši oli vähem, kui ma ootasin (ja selle eest olen ma tegelt tänulik), kuigi ega päris ilma ka ei saanud, ja raamatu teises pooles oli üldistusi ja tõsiseltvõetavust ning erinevate seisukohtade mõistmist rohkem, kui ma ootasin. Niiet jah, plusspoolele lugemine. Oli vaid üks asi, mis päriselt kriipima jäi, aga nii mahuka raamatu puhul on see ju pisiasi :)

Maarja Kangro “Klaaslaps”

Kõige rohkem üllatas mind selle raamatu puhul see, et see mind nii vähe üllatas — ma olin endale arvustuste ja varasema Kangro lugemise põhjal mingi ettekujutuse raamatust loonud ja ega see lugedes kuigivõrd ei muutunud, kui just, siis Ukrainat oli natuke ebaproportsionaalselt palju, aga muidu on mul tunne (nagu ka enne raamatu lugemist), et kuna see on selline kummaline nii teravalt omaelulooline raamat, siis mul lugejana ei ole nagu õigust sest raamatust ka suurt midagi arvata, või vähemalt selle raamatu kohta midagi avalikult öelda, sest kuigi see on raamatuna lugeja ette lükatud, on see siiski ühe inimese elu ja valu ja mina olen see eesti mühakas, kes sel puhul oma suu kinni hoiab, sest nojah, mis seal ikka öelda… shit happens, rama, rama… Iga inimese jaoks on tema valu parasjagu see kõige suurem valu ja ega isegi sarnase kogemusega inimesed tunnetavad asju erinevalt. Ainus lause, mis mulle leina ajal abistavana mõjus, oli vaikselt pobisetud “Jõudu!”, aga jälle, inimesed on ju erinevad ja mine tea, kuidas keegi teine seda tõlgendab ja nojah…