“Täheaeg 20. Juhtumised Pahura Jumala baaris”

Aga mina käisin Pahura Jumala baaris pannkoogifestivalil!

Häli Kivisild “Juhtumised Pahura Jumala baaris”
Krepp mee ja tuhksuhkruga, kõrvale punane vein. Objektiivselt oli täitsa hea, subjektiivselt — krepp ja mesi klappisid hästi kokku, aga tuhksuhkur ja punane vein mulle lihtsalt ei maitse.
Maailm oli huvitav ja üsna omapärane, targutusi ja jumalaid sai minu maitse jaoks palju.

Laura Loolaid, Joel Jans “Moskva Hääl” 
Taldrikutäis väikseid pannkooke, kõrvale mustsõstra-, vaarika-, ja murakamoosi. Tõelised vanaema pnnkoogid, servast veidi kõrbenud, just nii nagu mulle meeldib, leidsin end kaalumast, kas on taignasse segatud kõrvitsat, mannat või kohupiima või piisas tegijate heast tahtest, et nii maitsvad pannkoogid välja tulid. 
Mäng tuntud ajaloojutustamise viisidega ja stereotüüpidega, mis tõi järjest uusi pöördeid ja huvitavaid lahendusi, mis lõppes kenasti ära, aga jättis autoritele võimaluse samas maailmas edasi toimetada. Mu jaoks kogumiku parim jutt.

Rait Piir “Raha ei tunne maailmavaadet” 
Pliinid hapukoorega, kõrvale segamahl sortsu viinaga. Natike nätske, aga täitsa maitsev ja meenutas üheksakümnendaid.
Eesti-keskne tulevikulugu, mis müttab suht väikeste inimeste skaalal, aga toob ühiskonnamuutuste mõjud seda paremini esile. Natuke nurgeline, aga päris huvitav lugemine. 

Karri Tiigisoon “Q-ketas” 
Matrjoškalikud pätsikesed, kõrvale klaas vett. Sellised tavalised, ei kiida, ei nurise.
Lugu on selline keskmine, ei kiida, ei nurise.

Marek Liinev “Ood inimlikkusele seitsmes vaatuses”
Masajas pannkook. Kõrvale klaasis midagi värvilist ja hägust. Meenus päkapikuleib (kes veel ei tea, siis päkapikuleib on hea vaatamiseks, mälestusesemeks, naelte tagumiseks, viskerelvaks jne, igal juhul mitte söömiseks). Joogi jätsin puutumata.
Jutt, mida ma ei viitsinud läbi lugeda, viis vaatust lugesin ära ja leidsin, et ma ei hakka ennast rohkem piinama.

Jaagup Mahkra “Doktor Hartley orjad”
Ameerika pannkoogid vahtrasiirupi ja kultuurmustikatega. Kõrvale viski jääga ja klaas värsket verd. Jaa, pannkoogis segunesid kodused ja võõrad maitsed, viski oli hea, aga verd oli liiga palju.
19. saj. alguse lõunaosariikide õhustik oli mu meelest hästi tabatud (no palju ma ikka sest tegelikust õhustikust tean, niipalju kui kirjandusest on ette sattunud ja seda pole just palju). Miinuseks, et neid veressumpamisi läks mu jaoks paljuks, plussiks, et autor ei vaadanud pelgalt õuduskirjanduse kaanonite poole, vaid pani sisse ka pisut sf-i.

Elo-Mall Toomet “Teist teed” 
Odrajahupannkoogid serveeritud röstitud kaerahelveste ja meega, kõrvale leedriveini. Mmm. Hea oli. Palju sellist kraami korraga ei taha, aga aegajalt on väga kosutav.
Fantaasiakirjanduse klassikute ja eesti rahvajuttude segunemisel tekkinud kena väike jutt, mida oli hea lugeda.

Meelis Kraft “Terminal Borealis”
Kutsakujuline pannkook, kõrvale viski- ja tekilakapslid. Natuke jahune ja tehismaitsega, aga vaesel ajal käib küll.
Mitte just suurem asi kosmosekrimka, aga väga valus ka lugeda ei olnud.

Joel Jans, Jaagup Mahkra “Läbi musta kivi” 
Ekstra õhukesed suured pannkoogid marmelaadiga, kõrval peotäis kive. Peaaegu täiuslik tasakaal kodususe ja idamaisuse vahel. Ja kivid panin taskusse, mine tea, millal vaja läheb.
Postapo möll ja palveränd kõrbes. Hästi kirjutatud ulmemärul.

Tõnis Hallaste “Noa teritamine”
Poolik veganpannkook, kõrval nuga. Kokk oli ära unustanud, et kui tema oma tahtejõuga sööb igasugust vegantoodet, siis mitteveganitele peaks mingeid maitseasendajaid leiutama. 
Lugu ju oli, aga mu jaoks nii veniv ja igapäevane, et ei idee ega kujund ei mänginud mu jaoks välja. Ka lõppes see lugu mu jaoks ära just siis, kui toimus pööre, kustmaalt oleks asi võinud huvitavaks minna.

Mia Lisette Tamme “Maha müüdud hinged”
Magus mustikapannkook vahukoorega, kõrvale must kohv. Natuke lääge, aga lootustandev.
Jutus oli õhustik, tegelased ja ühtteist veel. Sutsu palju oli eeskujudelele toetumist, aga mul on tunne, et sellest kirjutajast võib veel asja saada.

Lõpuks jagas Mairi Laurik ka pisikese pitsi mangolikööri ehk järelsõnana kokkuvõtte jutuvõistluse žürii tööst ja muljetest.

Kokkuvõttes — oli huvitav :)

Mairi Laurik “On aeg!”

Esimese raamatu — “Mina olen Surm” — lugesin üsna siis, kui see ilmus. Meeldis, nii idee kui teostus, nii ulmeline kui realistlik külg. Järg “On aeg!” meeldis ka. Need mõttemängud ja inimestevahelised suhted, õpipoisist selliks kasvamine, juhused ja valikud, kriminaalset külge ja lohutussõnu. Vist jah on minu jaoks nüüd peale kahte raamatut (ja mõnda juttu) Lauriku kaubamärgiks head ulmeideed ja tõsirealistlikud detailid ja sujuv jutujooks ja sümpaatne maailmanägemine.

Et kel lugemata, lugege :) ja soovitage oma noortele sõpradele ka.

“Isaac Asimov 100”

Ma olen Asimovit väga vähe lugenud. Arvestades kui palju Asimov jõudis kirjutada, teeb see vähene kokku peaaegu mittemidagi. “Isaac Asimov 100” on aga täis hommage’e ja järjelugusid Asimovi loomingule. Seega jääb mul selle raamatu tarbeks oluline mõistmiskiht puudu, aga võib-olla ongi huvitav vaadata, et kuidas need lood iseenesest, ilma tausta teadmata toimivad.

Triinu Meres “Tegi-tegi-tegi-tuld”. Täitsa kena lugu. Mu meelest on Triinu Meresel isiklik missioon tuua ulmekirjandusse rohkem tundeid. Mingite lugude puhul on mind see emotsioonide-kesksus häirinud, aga see lugu — kuigi ka väga tunnetepõhine ja emotsioone kirjeldav — on kuidagi parasjagu paigas, sellesse lukku see agenda sobis.

Kristjan Sander “Sees”. Mu jaoks on Kristjan Sander seni olnud kirjutaja, kel pole just palju ideid, aga on kirjutamisoskus ja hea stiilitaju. Selles loos on idee, pisike ja pisut kulunud küll, aga jutu tarbeks sobiv, aga paraku jäi stiil minu jaoks natuke lombakaks.

Tea Roosvald “Jänesehautis”.  Täitsa asjalik robotilugu oma mõnusate detailidega, paneb kaasa mõtlema. Kuigi dialoogid kisuvad kohati monoloogideks, on ses loos mu meelest hoogu ja eripära ja kaasakiskuvust.

Reidar Andreson “Heategu!”. Robotikrimi. Lugeda oli täitsa mõnus, aga ega päev peale loo lugemist enam suurt ei mäletanud, milles point. Lobedalt kirjutatud, aga mällu seisma ei jää.

Indrek Hargla “Õnnelik robot”. Humoristlik-satiiriline pildike joodik-robotitest. Folkloristika mõnusa kasutuse eest tuleb niipalju plusspunkte, et matavad muu tekkida võiva jorina enda alla :)

Siim Veskimees “Sulguvate teraskoobaste aeg”. Ühtpidi on see väga Veskimehelik lugu — suured ideed ja rauakolin kõrvus. Teistpidi — lugu on nii lühike, et õnneks ei jõua Veskimehele omane tüüp-matšondus oksi laiali ajama hakata, vaid püsib kenasti loo edasiviimise teenistuses. Mulle täitsa meeldis.

Veiko Belials “Raske piisk pilvest”. Ma ei teadnudki, et Belialsil nii hea krimisoon on. Ligi kolmekümne-leheküljelise loo sisse mahub mitu mõistatust ja mitu lahendust ja puändiga lõpp, niiet tunne on, et oleks romaani jagu robotikrimi kätte saanud. Kogu lugu on ühtaegu voolavalt ja hoogsalt kirjutatud. Enamjaolt käib tegevus dialoogide kaudu ja need dialoogid on sujuvad, täpsed, parasjagu mahlakad ja õige koguse infoga. Igatahes mind tõmbas küll sinna lukku kõrvuni sisse.

Joel Jans, Maniakkide Tänav “Inspektor ja planeet”. Järgmine robotikrimi. Iseenesest täitsa tore lugu, hea hooga ja trööpab mõnuga nii krimi- kui ulmeklišeesid, aga kuna Belials tõstis enne lati nii kõrgele, siis on mulje pisut nõrgem, kui muidu lugedes olnuks.

Heinrich Weinberg “Patrioot”. Lugu nagu oleks, kohati on täitsa häid detaile ka, aga kokkuvõttes see lugu mind köita ei suutnud.

Veiko Belials “Asum ja psühhoajalugu”. Siinkohal tõstan ma käed üles — aru ei saanud ja huvitanud ka.

Mairi Laurik “Valesti ajastatud”. Mitte just kohutavalt originaalse ideega, aga sujuvalt, kaasahaaravalt, lugemakutsuvalt ja kaasamõtlemapanevalt kirja saanud jutt. Lauriku loos on hea tasakaal eluoluliste detailide ning ulmelise teoreetitsemise vahel.

Indrek Hargla “Einsteini viimased sõnad”. Seda lugu ma lugesin möödund aasta lõpus autorikogumikust ja ei hakanud nüüd üle lugema, lasin meeldetuletuseks kohati diagonaalis silmad üle. Mõnuga loetav alternatiivajalugu, kus tuntud nimed on teistes rollides. Ja loos vilksatas mu Hargla lemmiktegelane pan Grpowski :)

Kogumiku parim lugu oli minu jaoks Veiko Belialsi “Raske piisk pilvest”.

Väike lisanüanss — mul on hea meel, et koostaja Raul Sulbi on igale autorile pisukese tutvustusteksti kirjutanud.

Ma autorite pilte ei hakkanud ükshaaval välja otsima, sel Jaana Muna Estconi ühisfotol peaks suurem jagu olemas olema:

“Eestid, mida ei olnud”

Mul on nii hea meel, et Hargla selle kogumiku kokku pani ja välja andis. Ega kõik jutud pole puhas kuld, aga millises jutukogus nad seda oleksidki, üldine kontseptsioon ja meeleolu ja mõttemängude rohkus on vägev ning jutupärle jagub ka. Miskipärast hakkasid mul need jutud riburada rahavakalendri ja muude tähtpäevadega seostuma:
Jaagup Mahkra “Tarvaste tulek” — jaagupipäev (mis tehtud, mis teoksil, mis tulemas, kolimisotsused ja elustiilivalikud, ühelt poolt hoogsa seiklusjutu stiilis ja teisalt muinaspaatost, miskit jäi puudu ja miskit oli üle, aga kokkuvõttes pigem heapoolne lugu);
Indrek Hargla “Clemens Fellinus, Rex Estonicum” — madisepäev (kui Lembituga kõige enam seotud päev, lugu algas mõnusalt, aga jooksisis mingil hetkel minu jaoks mitteeritihuvitavasse suunda, ma ei teagi, kas kirjutamisstiili või mõttearenduste pärast);
Heinrich Weinberg “Vabavalla kaotamine” — mihklipäev (igal oinal oma mihklipäev, mõnikord lihtsalt jõuab see mihklipäev oodatust kiiremini kätte);
Meelis Friedenthal “Kasuksepp” — usupuhastuspüha (samal päeval on ka kõigi pühakute püha, aga sel päeval olevat Martin Luther oma teesid Wittenbergis kiriku uksele naelutanud, Friedenthal oskab mind oma lugudes alati üllatada, kunagi ei lähe lugu sinna suunda, kuhu ma algul arvan minevat, minu jaoks vast kogumiku põnevaim lugu);
Mairi Laurik “Jumala armulikkus” — jüripäev (Püha Jüri kui igasuguste metsaelukatega, nii huntide kui lohedega, tegelev pühak, asi tal siis need Kreeka-Rooma koletised ka oma hoole alla võtta);
Mann Loper “See linn on meile kalliks maksma läinud” — peeterpaulipäev (ehk Tartu linna kaitsepühkute päev, jutul on mõte täitsa olemas, aga need ülitäpsed Tartu kirjeldused läksid minu jaoks liiale);
Mart Sander “Saatan Robert” — mardipäev või kadripäev (ümberrõivastamist lubavad pühad oleks ju nagu pisut teatri sugemetega kombestikuga, teatriosa oli minu jaoks huvitav, ulmeline pool mitte nii väga);
Maniakkide Tänav “Kolmanda Reichi triumf!” — kosmonautikapäev (see lugu tahaks ülelugemist, esimese hooga ahmisin lihtsalt, et oot, mis nüüd, mis nüüd, mis nüüd? :) );
Mihkel Seeder “Ernst Meele Eesti” — vabariigi aastapäev (ma ei ole kunagi eriti hästi kannatanud kõnesid, ei elus, kirjanduses ega filmides (ja ma tean, et ma olen end nii ilma jätnud päris paljudest muidu päris headest krimkadest) ja see jutt koosnes suures osas kõnest, seega lugesin diagonaalis ja teist korda enam ei taha);
Veiko Belials ja J. J. Metsavana “Piisab, kui seinale kritseldad B”  — 14. juuli ja/või 15. jaanuar (vastavalt siis Prantsusmaa rahvuspüha, Bastille vallutamise aastapäev ja Pierre-Joseph Proudhoni (anarhia isa) sünnipäev, hooletu-muretu-pungilik hoogne ja peadpööritav lugu bonapartistide liikumisest Eestis);
Siim Veskimees “Valendab üksik prooton” — hingedepäev (see on see aeg, kui uksed teise maailma olla rohkem lahti kui tavapäraselt, seega sobib paralleelmaailmades müttamist kirjeldava jutu kohta mu meelest küll);
Krafinna “Elu jõud” — kõik need maarjapäevad (kes on lugenud, saab vast aru, miks :) oli usutavat ulmelist elementi, oli suurepärast meeleolu edasiandmist ja üllatavaid käike).
Lugege, eest taha või tagant ette, kõiki lugusid või ainult mõnda :) !
Heli Illipe-Sootaki väga toredad intervjuud kogumiku autoritega Reaktoris.