Manfred Kalmsten “Kaarnalaul”

Ega meil seda kodumaist fantasyt eriti võtta pole (urban fantasy on teine asi, seda juba omajagu on): on Belialsi “Ashinari kroonikad”, millest mul on hämar positiivne mälestus, kuuldavasti Ferreira värvide-sari, mida ma ei ole lugenud, Pähkli “Ehatähe rüütel” on pigem paroodia kui tõsiseltvõetav romaan, mõni varasem Hargla, mis omal ajal mõjus uudselt ja võimsalt, aga ma ei ole kindel, kas need mõjuks nõnda ka tänasele lugejale, Järve “Klaasmeri”, mis oli kiire hamburger, Tolmovi Kaali-sari, mis oli päris hea noortekas, ja kedagi ma unustasin nüüd kindlasti ära, täiendatagu :) — sellel maastikul on väga lihtne Kalmsteni uus teos sinna kuskile Haanja kanti paigutada. Kui võtta võrdlusaluseks suurem jagu maakeeles ilmunud fantasyt, siis … no Muna- ja Meremägedeks päris ei kvalifitseeru, aga ega sealt Lõuna-Eesti küngastelt end kuskile kaugele madalikule nüüd ka ennast vedama ei pea. Täitsa tubli tükk tume-fantasyt. Raul Sulbi on järelsõnas toonud võrdluseks Zelaznyt, aga mina eriti Zelaznyt ei näinud, ma nägin pigem Abercombiet ja Bretti ja Moorcocki ja Leiberit ja killukest Martinit.

Maailma ehitus on ühtpidi vägev: viis maailma oma eripäradega, lähemalt räägitakse küll vaid kahest. Teistpidi on tegu lühivormiga, niiet lugejatale antakse aegapidi ports märksõnu ja sellest tuleb pilt endal kokku panna. Mis on nii mõneski mõttes nutikam käik, kui et kõik üksipulgi lahti seletada. Ajastuliselt oli mul natuke tegu, et millist ümbrust sinna Maavalda ette kujutada, kui on voorimehed ja päikeseprillid, aga no, mingi kujutluspilt ikka tuli.

Karakterid on omanäolised. Ei saa öelda, et kaasaelamapanevad, aga huvitavad küll. Avanevad pigem läbi tegutsemiste, plaanide ja vestluste kui kirjelduste kaudu. Ma kiidaks Kaarnat, et eesti ulmekirjanikel on tavaliselt raskusi naistegelase kujutamisega, Kalmstenil puhul see nii ei ole. Pisut Merese mõjudega Kaarna sõnavara ja väljendusstiil esimeses jutus tundus olevat, aga teise jutu Etalia oli juba omamoodi ja kolmandas jutus läks ka Kaarna puhul see mõjude mulje üle.

Lugu ise on sünk ning ühtaegu eepiline (ehh, ma tegelt ei salli sõna “eepiline” kasutust selles tähenduses, aga olgu, siia mu meelest sobib) ja samas üksikisisiku pilgu läbi. Tasapisi hukatuse poole ja kas seda uut tõusu tuleb või ei tule, jääb lugeja hooleks. Loterii blogis on sisust pikemalt, ma selle osa jätan siin lahti kirjutamata. Seal on mainitud ka, et teatud seigad jäävad häirima. Jäävad jah, aga see on pigem sedalaadi ebamugavus, nagu Kosinski “Kirgast lindu” lugedes, et häirib, aga ongi sinna loosse selleks kirjutatud, mitte pole kirjaniku ebapädevusest tekkinud kivike kingas.

Ma tean, et mõned lähevad veidi täpiliseks, kui lugeja tahaks need kolm juttu kokku lühiromaaniks siduda, aga ma olen ka just selline lugeja. Mu jaoks moodustavad need jutud kolmekesi kokku tugeva loo ja jääksid üksiti kuidagi ulpima. Niiet kena, et nad kõik siin nüüd ühtede kaante vahel on. Ideeliselt mulle meeldib, et illustreeritult (pildid Liisa Berezkin), kuigi neljast illustratsioonist meeldis mulle vaid üks.

Rentsi blogis on ka raamatust juttu ja tema toob lisaks välja asju, mille peale ma lugedes mõtlesin, aga ise sõnastada ei osanud, sealt meeldis mulle eriti lausejupp “ega jumalaid ei huvita, kas haamer on ilus või kole, kuni sellega naelu annab taguda“.

Manfred Kalmsten “Raske vihm”

Raamatukoguhoidja 1 tõmbab riiulist raamatu välja ja näitab kolleegile: “Ma olen viimase jutu juures ja see raamat on hea!” Raamatukoguhoidja 2 vaatab raamatut ja vastab: “Ja mida mina siis kogu aeg räägin!” Lugeja läheb mööda ja hakkab raamatu autorit-pealkirja üles kirjutama, kui selgub, et tegu on täitsa vaba raamatuga, võtab lugeja raamatu rõõmuga kaasa, olgugi, et ta rohkem raamatust midagi muud, kui et raamatukoguhoidjad seda üksteisele kiidavad, ei tea. Paar päeva hiljem küsivad paar situatsioonist kuulnud tuttavat veel üle, et mis raamatust juttu oli…

***

Sai siis raamat läbi ja peaks nagu midagi kirjutama ka.

Esiteks vabandused, et oleks võinud ju Kalmsteni jutte juba varem lugenud olla ja et tegelt ma olin üsna üllatunud, et see jutukogu nii hea lugemine oli.

Mulle meeldis siin nii palju asju. Kirjutamise stiil on kohati selline natuke poeetiline, mis õnneks ei lähe ära ilukõneluseks, kohati reaaliat, mis ei lähe rämedaks, lobedalt ja voogavalt, sõna järgneb sõnale nii loomulikult, ei paista mingit konstrueeritust. Kalmsten on suurepärane meeleolude looja ja suurepärane uute ja huvitavate keskkondade looja. Seda uue asja tasub rõhutada, sest ulmeski on omad stambid, aga Kalmsten võtab neid kasutada siis, kui see talle kasulik on, kuid mõtleb iga loo juurde mingi seninägematu uue nurga või keskkonna või arengu või vahel koguni uue sõnavara. Ma arvan kohati aru saavat, kus on Kalmsteni eeskujud ja mõjutajad ja ma lihtsalt istun ja hõõrun käsi, et küll on tark poiss, et on osanud oma eeskujudelt näpata just need kõige tugevamad ja mõjuvamad võtted ning eeskujude nõrkused on halastamatult ukse taha visatud. Dialoogid — jee, ma just lugesin mingit kirjutamisteooriat, et vähe sellest, et iga tegelane võiks oma hääle ja tooniga olla, võiks ka arvestada, et sama tegelane suhtleb erinevate tegelastega erinevalt, kasutab erinevaid registreid, jäädes milleski põhilises siiski samaks. Ma ei tea, kas Kalmsten on seda teooriat lugenud, igatahes kasutab ta seda küll. Ja edukalt. Lugude ülesehitused on lugemist soosivad, tempod ja tempode vahetused kuidagi minu lugemisega väga sobivad, tegelased parasjagu lahti kirjutatud ja parasjagu varjatud ning usutavate motiividega. Valik, mida kirjeldada ja mida kirjeldamata jätta, sobis mulle päris hästi — kirjeldatust sain tegevuse-meeleolu-maailma piirjooned kätte ja midagi jäi enda fantaasia hooleks ka, et tühikuid täita. Ehk siis autor tuli poolele teele vastu, aga saiapudi suhu ei hakanud toppima :)

Juttude põhjalikult lahtikirjutamiseks ei ole mul praegu tuju, mainin vaid, et takkajärgi mõeldes olid lemmikud avalugu “Raske vihm”, kus oli tore seenine kuplialune linnake ja õige mitu pöörakut, ja “Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus”, kus vägagi trööbatud teema saab uue ja huvitava pöörde ning lisaboonuseks on rääkiv kass. Järgmine sats häid lugusid: “Kuuekandjad” (muusika ja maagia), “Lumemarjaveri” (lumevaikus), “Põgeneda rottidelinnast…” (puändiga postapo) ja “Tundmatu surm” (soo ja sisalik) ja lugudepaar “Valitsusaeg I – Kroonitants” ja “Valitsusaeg II – Kuningaringlus” (paroodiahõngune sekeldamine). Pisut vähem läksid mulle korda “Loheisand” (lõke, neid ja lohe), “Optimus – plekid paradiisil” (küberpunklik lugu) ja “Murtud süda” (alternatiivajalugu). Päris sellist lugu, mis mind täitsa õlgu kehitama oleks pannud, selles kogus polnudki.

Kui küsida, mis oli siin raamatus minu jaoks see kõige-kõige, siis vastus on, et õhustik. Süngevõitu, kohati meeleheitlik ja kohati tegudele utsitav, segu müstikast ja realistikest argumentidest, lugejat omi mõtteid edasi mõtlema õhutav atmosfäär oli mu meelest kõikides lugudes sees.