Maniakkide Tänav “Laevakaitsjad”

Nooh, mis sealt siis tuleb? Tuleb tulevikuvisiooni, mis on üsna hästi läbi mõeldud ja toredate omamoodi nüketega, tuleb kangelase arengut suht suvalisest ludrist üksuse juhiks, sisemist arengut natuke ka, tuleb suvalise kamba militaarüksuseks kasvamist, tuleb kosmoselendu ja uusi planeete, põhiliselt küll Pluutot, tuleb relvi, strateegiat ja lahinguid, samm-sammult suuremaid ja hullemaid, tuleb küberpungist tuttavat uut tehnoloogiat, tuleb päris lahedaid keskkonnakirjeldusi, tuleb mitut masti tulnukaid, tuleb sõprust ja tuleb armastust. Hoogne poistekas. Ma arvan, et kui mõned loogikaaugud ära siluda, siis oleks sel raamatul tõlkepotentsiaali, sest kuigi Maniakkide Tänav tasemelt Scalzi ja Heinleinini veel ei küündi, siis ega väga palju ka puudu ole ja üks hurraa-kosmose-militaar-seiklus kulub ikka ära, olgu lugeja Maarjamaalt või mujalt.

“Läbi valu ja vaeva”

See raamat istus mu koduses riiulis jaanuarist saati, aga ma arvan, et ma tegin väga õige otsuse, et ma hakkasin seda lugema siis, kui mul selleks päriselt ka tuju oli.
 
Mu peas hakkasid lood kuidagi paare moodustama. Mõnel teisel hetkel tuleks võib-olla teistsugused paarid, aga praegu said sellised:
 
  • Maniakkide Tänava “Läbi valu ja vaeva” ja Joel Jansi “Parun ja Virma” esindavad eesti etnoõudust. Mõlemad lood meeldisid mulle päris hästi, meeleolu oli mõlemal loo kuidagi väga hästi paigas ja eesti folkloori kasutus äratuntav, aga ka toredalt omapoolsete edasiarendustega. Sisu poolest meeldis mulle Maniakkide Tänava jutt pisut enam, sest Jansi loos oli ettearvatavat rohkem, Tänav suutis rohkem üllatada. Ka on kirjeldustes Tänav pisut hämaram ja vihjavam, Jans on üsna otseütlemisega (mis iseenesest tegelt ju tema jutuga väga hästi sobis).
  • Urban-fantasy alla paneks ma Krafinna “Kuidas lõhnab kohv” ja Mart Raudsaare “BR-2m”. Mõlemad on autorid, kes ei kirjuta just tihti, aga seda enam jään ootama järgmisi jutte, sest teemavalikud on neil üsna ebatüüpilised ning kirjutamisladusus kõvasti üle keskmise. Ühine on neil ka seotus mingi kindla Eestimaa paigaga, ma usun, et saarlastele on Krafinna kirjeldatud mõtted ja meeleolud väga tuttavad, keegi lihtsalt pidi need nii ilusate sõnadega kirja panema, Raudsaare Tartu on jällegi tartlastele vägagi tuttav Tartu. Neis pealtnäha tuttavturvalistes keskkondades võib aga tegelikult väga kummalisi asju juhtuda…
  • Kaasaegset õudushõngu pakuvad Szymun Wroczeki “Hüpoteek” ja (:)kivisildniku “Õilis pedofiil sisepaguluses”. Mõlemil on omad head ja omad vead. Meeleoluloomis-, kirjeldus- ja karakteriloomisoskused on mõlemal mehel väga head, aga emotsionaalselt oli mul kuidagi raske nende lugudega suhtestuda. Ideed või pointi või laiemat kandepinda tundus Wroczekil rohkem olevat, (:)kivisildnik madistas väiksemas skaalas.
  • Hiiglaste õlgadel ehk siis paroodiana või otsese eeskuju ajel on Kir Bulõtšovi “Päästke Galja” ja Robert Reedi “Suvekuru draakonid”, esimene siis Strukatskite ajel ja teise eeskujuks tundub olevat rikkalik Ameerika vesternide varamu. Mõlemad lood on mõnusalt omamoodi lähenemise, ootamatute pöörete ja õigel ajal lugejale ette visatud huvitavate detailidega. Kuigi Bulõtšovi mänguruum on ahtam, siis inimkonnale olulisi teemasid jõuavad puudutada mõlemad. Näiliselt humoorikas Bulõtšov jättis hinge kurvema tunde kui tõsise näoga seiklusjuttu puhuv Reed, kes leidis lõpus ikka optimismipuhangu üles.
  • Ootmamatult omapärased on kaks lugu tulnukakontaktidest. Ondrej Neffi “Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62” ja J.-H. Rosny-vanema “Xipehuzid” on mõlemad haarava ülesehituse ja samm-sammult võõraga kohtumise lahtikirjutused. Mõlemate tulnukad ei ole inimkonnale just kõige sõbralikumad külalised ja mõlematel on see uurimisprotsess ja võitlusvahendid päris pikalt lahti kirjutatud. Mõnevõrra mulle üllatuslikult sobis mulle mõlema autori stiil väga hästi, ma kartsin neist lugudest pigem kirjandusajaloolist väärtust, aga ei, kõlbas kenasti täna ka.
  • Kaks lugu olid mu meelest muidu täitsa head, aga läksid minu jaoks natuke tõlke nahka. Need on Helju Rebase “Ootamatu edu” ja Bruce Bethke “Küberpunk”. Minu jaoks jäid need tõlked kuidagi toortõlgeteks, et tundsin puudust mingist sujuvusest, ka ei olnud ma alati rahul sünonüümide hulgast tehtud valikutega. Helju Rebase “Ootamatu edu” on pisike tore robotilugu ja Bruce Bethke “Küberpunk” teismeliste häkkerite katsetustest.
  • Üle jäid Miikael Jekimovi “Viimane torn” ja Stanley G. Weinbaumi “Muutuvad mered”. Neid mõlemaid seob kliima, Miikael Jekimovi jutus osana keskkonna loomisest kirjeldusena ja Stanley G. Weinbaumil on hoovuste muutus ja seega kliimamuutus loo käivitaja. Et on aru saada küll, et lugude kirjutamisel on mingi ajaline vahe olnud, aga kirjutamise kvaliteet on mõlemal korralik ja uusi lugusid ootan ma Jekimovilt (kuuldavasti on jutukogu tulemas) kui Weinbaumilt (see raamat on mul isegi riiulis, ootab seda päris õiget lugemishetke).
Toredalt kirju ja huvitav valik. Jüri Kallase autorituvustused ja järelsõna on juttudele kena lisandus. Soovitan lugeda 🙂
 

“Ülestõusjad ja kodukäijad”

Tosin ulmejuttu elavatest surnutest.

Mann Loper “Kungla rahvas” — pildike sellest, kuidas kultuurimälu digiteerimise projekt hakkab elama oma elu. Üsna tuntud troop, et muutuste käivitajaks on teistmoodi laps, on täitsa osavalt ära kasutatud. Kirjutamisstiil on vist meelega pisut vanamoeline, aga lugemine oli üsna meeldiv.

Indrek Hargla “Toonela tagasitulek” — kosmiline etnoõudus. Jee! Just seda tüüpi lugu, mida ma Harglalt ootan: paraja lobasusega ja huvitavate tegelastega omapäraselt folkloristikat kasutav põnevalt keriv lugu. See kosmosevärk on boonus :) Üks kogumiku lemmikutest.

Joel Jans ja Agur Tänav “Maatriksilaev” — patriootlik Matrix, piisavalt omanäoline, et plagiaadis mitte süüdistust saada. Selle tandemi kohta ootamatult turvaliselt kirjutatud ja kulgev lugu. Ma ei teagi, mida sellest nüüd nii väga arvata, aga meelde see lugu igatahes jääb.

Meelis Friedenthal “Kõik äratatakse ellu” — lugu algab I Maailmasõja päevilt ja lõpeb vist kuskil kuuekümnendatel. Kõik äratatakse ellu, aga õnne õuele ei saabu, düstoopia lehvitab tiibu. Ingel, vist tiivutu, aga mõõga ja sõnumiga…

Heinrich Weinberg “Karmavõlg” — selles loos on pisut seda “Tõrkeotsingu” maailma ja meeleolu, lisandunud on haldjad, trollid, päkapikud ja maffia asemel on lihtsam krimiliin. See lugu mulle täitsa sobis ja selles maailmas toimuvaid lugusid loeks veelgi.

Mart Kivastik “Tema tädi pärandus” — Kivastiku ulmelisema kandi lood on mulle päris hästi meeldinud, realistlikuma suuna omad mitte. See jutt oli valdavalt selle realistiku sätungiga ja mulje on pigem, et ehh, no milleks…

Kadri  Pettai “Taranditagused” — mõnusa stiili ja jutujooksuga, hea eluolukirjeldusega, toredate karakteritega, täitsa huvitava teispoolsusega jutt. Kahju ainult, et lõpp tuli kuidagi äkki ja jäi liiga lahti.

Mart Sander “Peiteaeg” — täitsa kobe ulmejutt Sandrilt, et üldjoontes jääb mu meelest alla kogumiku keskmise, aga mu senise Sandri-lugemuse skaalal on see üle keskmise Sandri jutt, niiet lugemiselamus on pigem positiivne.

Jaagup Mahkra “Kõtse talu elajajad” — stiilipuhas etnoõudus. Võrdlust Kitzbergi “Külajuttudega” võetagu komplimendi, mitte etteheitena. Laval on Eesti külaelu, nii 19. saj. paiku, jutustamisstiil pajatav-rahulik, sündmused … nojah, seda lugege ise.

Peeter Helme “Tööjõureform” — poliitika, meditsiin, zombid. Üsna keskpärane jutt, lausestamisoskust Helmel on, aga idee ja karakterid on nõrgavõitu.

Joel Jans “Hallvanake ja Ussikuningas” — etnoküberpunk. Tegevus toimub “Vinguvast jalaluust” tuttavas Kreutzwaldi mängumaailmas ja ma loeks Jansi sedasorti jutte üha edasi :) Üks kogumiku lemmikuid.

Tuuli Tolmov “Elava surnu päevik” — inspireeritud Euroopa keskaja maagidest, alkeemikutest, rännumeestest, vampiirilegendidest ja idamaistest muinasjuttudest ning see on üsna maitsekat tänapäeva üle tõstetud, seda ajaloolisust ja teatavat vanamoelisust oli kaasaja ja lähitulevikuga päris osavalt timmitud.

Kokku üks ilusa kujundusega kirju kogu ja suurem jagu jutte lähevad sinna õnnestumise poolele. Jah, soovitan lugeda.

“Isaac Asimov 100”

Ma olen Asimovit väga vähe lugenud. Arvestades kui palju Asimov jõudis kirjutada, teeb see vähene kokku peaaegu mittemidagi. “Isaac Asimov 100” on aga täis hommage’e ja järjelugusid Asimovi loomingule. Seega jääb mul selle raamatu tarbeks oluline mõistmiskiht puudu, aga võib-olla ongi huvitav vaadata, et kuidas need lood iseenesest, ilma tausta teadmata toimivad.

Triinu Meres “Tegi-tegi-tegi-tuld”. Täitsa kena lugu. Mu meelest on Triinu Meresel isiklik missioon tuua ulmekirjandusse rohkem tundeid. Mingite lugude puhul on mind see emotsioonide-kesksus häirinud, aga see lugu — kuigi ka väga tunnetepõhine ja emotsioone kirjeldav — on kuidagi parasjagu paigas, sellesse lukku see agenda sobis.

Kristjan Sander “Sees”. Mu jaoks on Kristjan Sander seni olnud kirjutaja, kel pole just palju ideid, aga on kirjutamisoskus ja hea stiilitaju. Selles loos on idee, pisike ja pisut kulunud küll, aga jutu tarbeks sobiv, aga paraku jäi stiil minu jaoks natuke lombakaks.

Tea Roosvald “Jänesehautis”.  Täitsa asjalik robotilugu oma mõnusate detailidega, paneb kaasa mõtlema. Kuigi dialoogid kisuvad kohati monoloogideks, on ses loos mu meelest hoogu ja eripära ja kaasakiskuvust.

Reidar Andreson “Heategu!”. Robotikrimi. Lugeda oli täitsa mõnus, aga ega päev peale loo lugemist enam suurt ei mäletanud, milles point. Lobedalt kirjutatud, aga mällu seisma ei jää.

Indrek Hargla “Õnnelik robot”. Humoristlik-satiiriline pildike joodik-robotitest. Folkloristika mõnusa kasutuse eest tuleb niipalju plusspunkte, et matavad muu tekkida võiva jorina enda alla :)

Siim Veskimees “Sulguvate teraskoobaste aeg”. Ühtpidi on see väga Veskimehelik lugu — suured ideed ja rauakolin kõrvus. Teistpidi — lugu on nii lühike, et õnneks ei jõua Veskimehele omane tüüp-matšondus oksi laiali ajama hakata, vaid püsib kenasti loo edasiviimise teenistuses. Mulle täitsa meeldis.

Veiko Belials “Raske piisk pilvest”. Ma ei teadnudki, et Belialsil nii hea krimisoon on. Ligi kolmekümne-leheküljelise loo sisse mahub mitu mõistatust ja mitu lahendust ja puändiga lõpp, niiet tunne on, et oleks romaani jagu robotikrimi kätte saanud. Kogu lugu on ühtaegu voolavalt ja hoogsalt kirjutatud. Enamjaolt käib tegevus dialoogide kaudu ja need dialoogid on sujuvad, täpsed, parasjagu mahlakad ja õige koguse infoga. Igatahes mind tõmbas küll sinna lukku kõrvuni sisse.

Joel Jans, Maniakkide Tänav “Inspektor ja planeet”. Järgmine robotikrimi. Iseenesest täitsa tore lugu, hea hooga ja trööpab mõnuga nii krimi- kui ulmeklišeesid, aga kuna Belials tõstis enne lati nii kõrgele, siis on mulje pisut nõrgem, kui muidu lugedes olnuks.

Heinrich Weinberg “Patrioot”. Lugu nagu oleks, kohati on täitsa häid detaile ka, aga kokkuvõttes see lugu mind köita ei suutnud.

Veiko Belials “Asum ja psühhoajalugu”. Siinkohal tõstan ma käed üles — aru ei saanud ja huvitanud ka.

Mairi Laurik “Valesti ajastatud”. Mitte just kohutavalt originaalse ideega, aga sujuvalt, kaasahaaravalt, lugemakutsuvalt ja kaasamõtlemapanevalt kirja saanud jutt. Lauriku loos on hea tasakaal eluoluliste detailide ning ulmelise teoreetitsemise vahel.

Indrek Hargla “Einsteini viimased sõnad”. Seda lugu ma lugesin möödund aasta lõpus autorikogumikust ja ei hakanud nüüd üle lugema, lasin meeldetuletuseks kohati diagonaalis silmad üle. Mõnuga loetav alternatiivajalugu, kus tuntud nimed on teistes rollides. Ja loos vilksatas mu Hargla lemmiktegelane pan Grpowski :)

Kogumiku parim lugu oli minu jaoks Veiko Belialsi “Raske piisk pilvest”.

Väike lisanüanss — mul on hea meel, et koostaja Raul Sulbi on igale autorile pisukese tutvustusteksti kirjutanud.

Ma autorite pilte ei hakkanud ükshaaval välja otsima, sel Jaana Muna Estconi ühisfotol peaks suurem jagu olemas olema:

Maniakkide Tänav ja Joel Jans “Kosmose pikk vari”

Oi, poisid, see on teil küll hästi tehtud! Aitäh, aitäh toreda lugemiselamuse eest! Ma loodan, et sihandseid tuleb veel :)

Selgituseks mittelugenuile — maailm on hästi üles ehitatud ja arusaadavalt kirja saanud, tegelased on kaasaelamapanevad ning sündmustik käbe ja ootamatusi täis, tempo on väga hästi timmitud, iga lause on ses raamatus seepärast, et jutustada just seda lugu, ei midagi ülearust, ei midagi puudu. Jei!

Pildid esitluselt: Jaana Muna

Maniakkide Tänav “Newtoni esimene seadus”

[mängi kaasa ja kujuta ette, et järgnev lõik on gooti kirjas]
Kui sulle, hea lugeja, on meelelähedased auruga massinad ja seikluslikud juttud, kui sulle on olnud meelt mööda isandate Verne, Dumas, Bornhöhe, Vilde või Kippeli kirjapandu, siis leiad sina lugemisrõõmu ka sestsinatsest raamatust.

[edasine on tavatrükk]
Maniakkide Tänava “Newtoni esimene seadus” on alternatiivajalooline erinevate stiilidega mängiv meelelahutuslik romaan, kus on kirju tegelaste galerii, intriige ja tollesse maailma sobivat igapäevaelu, kapaga lopsakat sõnavahtu ja ootamatuid jutupöördeid.

Üldjoontes on lugemismulje positiivne. Raamatus on ohtralt fantaasialendu ja stiilimängu ning põhitegelased on igaüks oma nägu ja tegu, oma isikupäraste ideede, lootuste ja agendaga. Norida annaks ka, n oleks võinud keskenduda rohkem mõnele peategelasele, raamatu selgroog tundub harali kiskuvate vaatepunktide rohkuse tõttu pisut kipakas, või et on olemas see eesti ulmekirjanike üldine häda, et naistegelased on kohati täiesti ebausutavad, sellega on siin lugu parem, kui keskmiselt, aga puudu see pole. Ühe kriitiku etteheite loen ma hoopis vooruseks, see, et lugeja hopsti ilma erilise sissejuhatuseta tegevustikku visatakse, on minu meelest hea käik.

Kuna Maniakkide Tänavaga seostub tugevalt sõna “punk”, olgu see siis selle raamatu aurupunk, mõne muu raamatu küberpunk või õuduspunk, siis on tal õigus ja õigustus möllata oma loomingu nii, nagu tal parajasti pähe tuleb. Ja enamjaolt on lugejal seda huvitav ja vahel lõbuski lugeda ning alati võiks üles otsida ka selle valupunkti (või punktid), mis selle konkreetse loo taga on.

“Eestid, mida ei olnud”

Mul on nii hea meel, et Hargla selle kogumiku kokku pani ja välja andis. Ega kõik jutud pole puhas kuld, aga millises jutukogus nad seda oleksidki, üldine kontseptsioon ja meeleolu ja mõttemängude rohkus on vägev ning jutupärle jagub ka. Miskipärast hakkasid mul need jutud riburada rahavakalendri ja muude tähtpäevadega seostuma:
Jaagup Mahkra “Tarvaste tulek” — jaagupipäev (mis tehtud, mis teoksil, mis tulemas, kolimisotsused ja elustiilivalikud, ühelt poolt hoogsa seiklusjutu stiilis ja teisalt muinaspaatost, miskit jäi puudu ja miskit oli üle, aga kokkuvõttes pigem heapoolne lugu);
Indrek Hargla “Clemens Fellinus, Rex Estonicum” — madisepäev (kui Lembituga kõige enam seotud päev, lugu algas mõnusalt, aga jooksisis mingil hetkel minu jaoks mitteeritihuvitavasse suunda, ma ei teagi, kas kirjutamisstiili või mõttearenduste pärast);
Heinrich Weinberg “Vabavalla kaotamine” — mihklipäev (igal oinal oma mihklipäev, mõnikord lihtsalt jõuab see mihklipäev oodatust kiiremini kätte);
Meelis Friedenthal “Kasuksepp” — usupuhastuspüha (samal päeval on ka kõigi pühakute püha, aga sel päeval olevat Martin Luther oma teesid Wittenbergis kiriku uksele naelutanud, Friedenthal oskab mind oma lugudes alati üllatada, kunagi ei lähe lugu sinna suunda, kuhu ma algul arvan minevat, minu jaoks vast kogumiku põnevaim lugu);
Mairi Laurik “Jumala armulikkus” — jüripäev (Püha Jüri kui igasuguste metsaelukatega, nii huntide kui lohedega, tegelev pühak, asi tal siis need Kreeka-Rooma koletised ka oma hoole alla võtta);
Mann Loper “See linn on meile kalliks maksma läinud” — peeterpaulipäev (ehk Tartu linna kaitsepühkute päev, jutul on mõte täitsa olemas, aga need ülitäpsed Tartu kirjeldused läksid minu jaoks liiale);
Mart Sander “Saatan Robert” — mardipäev või kadripäev (ümberrõivastamist lubavad pühad oleks ju nagu pisut teatri sugemetega kombestikuga, teatriosa oli minu jaoks huvitav, ulmeline pool mitte nii väga);
Maniakkide Tänav “Kolmanda Reichi triumf!” — kosmonautikapäev (see lugu tahaks ülelugemist, esimese hooga ahmisin lihtsalt, et oot, mis nüüd, mis nüüd, mis nüüd? :) );
Mihkel Seeder “Ernst Meele Eesti” — vabariigi aastapäev (ma ei ole kunagi eriti hästi kannatanud kõnesid, ei elus, kirjanduses ega filmides (ja ma tean, et ma olen end nii ilma jätnud päris paljudest muidu päris headest krimkadest) ja see jutt koosnes suures osas kõnest, seega lugesin diagonaalis ja teist korda enam ei taha);
Veiko Belials ja J. J. Metsavana “Piisab, kui seinale kritseldad B”  — 14. juuli ja/või 15. jaanuar (vastavalt siis Prantsusmaa rahvuspüha, Bastille vallutamise aastapäev ja Pierre-Joseph Proudhoni (anarhia isa) sünnipäev, hooletu-muretu-pungilik hoogne ja peadpööritav lugu bonapartistide liikumisest Eestis);
Siim Veskimees “Valendab üksik prooton” — hingedepäev (see on see aeg, kui uksed teise maailma olla rohkem lahti kui tavapäraselt, seega sobib paralleelmaailmades müttamist kirjeldava jutu kohta mu meelest küll);
Krafinna “Elu jõud” — kõik need maarjapäevad (kes on lugenud, saab vast aru, miks :) oli usutavat ulmelist elementi, oli suurepärast meeleolu edasiandmist ja üllatavaid käike).
Lugege, eest taha või tagant ette, kõiki lugusid või ainult mõnda :) !
Heli Illipe-Sootaki väga toredad intervjuud kogumiku autoritega Reaktoris.