Maniakkide Tänav “Tulevased jumalad”

Hoogne seikluslugu võõral planeedil. Asustuslugu, kus on olulisel kohal nii kogukonna loomine ja inimestevahelised pinged kui  ümbruse avastamine, võõraste jagamine sõbralikeks ja vaenulikeks. Rahulikult see asi ei kulge, kogu aeg tuleb ette midagi, mida lahenda, millest sotti saada, mille eest põgeneda või millega võidelda. Kõiki, nii asustajaid kui kohalikke, on kuidagi muditud, olgu nanorobotite ja pisiarvutite lisandusega või mingil muul moel. Kohalik floora ja fauna on mõnusalt ettearvamatu, erilist muljet avaldasid mulle valgusputukad, ämblikrotid, hiidkonnad ja mägrad. Inimesed paraku on suht ettearvatavad, et olgu praegu või tulevikus, ikka on võimuvõitust ja tuulenuusutamist, aga samas, ikka on ka elutervet uudishimu ja hoolimist. Arvutimängulikult see lugu mõjus, aga sel kohal pole see laitus, raamat ongi arvutimänguga seotud, see on see “Mortalis”, mis on kaanel lisaks autorile ja pealkirjale ka kirjas. Ühtpidi suht süüdimatu meelelahutus, aga  mu meelest päris hästi tehtud ja Maniakkide Tänavale omaselt on mõned tumedamad ja sügavamad teemad selle seiklusloo taga ka olemas.

Maniakkide Tänav “Muinaskuningas”

Oookei… Minu maitse jaoks oli tapelungi liiga palju, aga kui ma kõik plussid ja miinused kokku löön, siis oli see mu jaoks ikkagi täitsa hea raamat.

Eelkõige on mul hea meel, et Maniakkide Tänav jätkab etnoulme radadel. Minu jaoks oli üllatav, et ta just sellise ajastu võttis, aga hästi võttis. Mul oli lugedes kogu aeg mõistamismäng käsil, et no nii, mis siis on sest päris eesti folkloorist, mis 19. sajandi muinasjuttudest, mis põhjala folkloorist ja mis autori omalooming. Ega sel suurt tähtsust pole, kust mis pärit on, kokku kompotiks sobisid nad suurepäraselt ja täitsa oma maailm joonistus sealt välja küll.

Karakterid olid valdavalt mu jaoks liig mustvalged ja üheplaanilised, kuigi vaimolendites tundus seda sügavust sutsu rohkem olevat, aga mulle tundus, et see oli autori otsus, tal polnud kas huvi ja tahtmist tegelaste kallal nikerdada või arvas, et see tõmbaks seikluslool hoogu maha, igatahes ma ei arva, et asi oskuste taha oleks jäänud. 

Omamoodi huvitav oli mu jaoks keelekasutus, et kuidas segu tänapäevasest keelekasutusest ja arhaismidest, uudis- ja unarsõnadest, tegevusele rõhuvast null-stiilist ja lopsakatest kõnekujunditest hakkas elama mingit hoopis oma elu. Algus võttis harjumist, aga lõpus hakkas see segu mulle täitsa meeldima.

Ja mulle meeldis, et oli olemas lõpp, aga selline, et siit saaks lugu soovi korral ka edasi minna.

Ma tuulasin juutuubis, aga seda videolõiku, kus Maniakkide Tänav ja Joel Jans Tartu Linnaraamatukogu laval “Teoloogiatudengi katset” etendavad, ma enam üles ei leidnud. Vaadake siis ulmeajakirja Reaktori kanalilt igast muid esitlusi, põhiliselt on need nüüd Tartu Kirjanduse Majas olnud.

Maniakkide Tänav “Viivuranna Online”

Mul on natike tunne, et selle raamatuga hakkas kiire. Et üdjoontes jaa — hoogne ja jooksev lobamisi stiiliga noore-küberpunk, kus on nii seiklusi, vereplärtse kui nutikust ja üksteise toetamist. Paaris kohas oli eriomapäraseid kirjeldusi, vot noid kirjeldusi oleks rohkem tahtnud, senised olid nagu liig üksikud ja langesid nii üldisese jutuveere stiilist kuidagi välja. Tore oli kohtuda korraks ka Kreutzwaldi mänguga, sinna mängu ma ootan veel jutte juurde, olgu Maniakkide Tänavalt või kelleltki teiselt :) Mu jaoks läks liig tihedaks korduseks see karakterikaardi kuvamine, aga samas stiilivõttena see töötas ja kui lugejal pole aega lugu korraga läbi lugeda (kuigi lugu on lühike, aga ikkagi, vahel toob elu katkestusi sisse), siis annab mälule abi, et mis seisus parasjagu ollakse. Mul käis eile raamatukogus poiss, kes küsimusele, kas talle üldse mõni raamat kunagi on meeldinud, vastas, et ei ole. Vot sihukestele poistele tahaks selle raamatu küll pihku pista, et ehk leiab sellest raamatust selle lugemispisiku üles.

“Vinguv jalaluu”

Kui kogumik “Läbi valu ja vaeva” sattus mul lugemisse täpselt õigel ajal ning ma lugesin muidu ka toredaid jutte tol hetkel mingi erilise rõõmuga, siis “Vinguva jalaluuga” läks kahjuks vastupidi, no kuidagi ei olnud õige aeg ja püüdsin, mis ma püüdsin, aga ei hakanud selle kogumiku lood eriti hästi tööle mu jaoks. Aga siia punkti ma Lauluisa tahtsin ja see kogumik ootas lugemist juba jupp aega.

Lood tagantpoolt ettepoole:

Indrek Hargla “Meristepidu” — Meri, muistendid ja rahvaluuleuurija. Segu Kreutzwaldist, Orlaust ja Lovecraftist, seda siis teemadest. Harglat ennast on ikka ka, seda siis stiililt.

Meelis Friedenthal “Vinguv jalaluu” — Jalaluust vilespill ja nägemused. Friedenthalile omaselt intellektuaalselt huvitav, aga emotsioonid jooksid mul sedakorda lugedes mööda külgi maha.

Jaagup Mahkra “Rõugutaja tütar” — Ristmetsa Priidu-Rein, rõugutaja ja puukoorenahaga tüdrukud. Jutt jooksis üldjoontes hästi, aga midagi jäi väheks ja midagi sai palju.

Mart Sander “Üksinduse allikas” — Allikas, allikahaldjas ja ajaränd. Mul on Sandri lugudega tempo probleem, mu meelest hakkab ta valedes kohtades heietama ja valedes kohtades kiirustama. Idee on iseenesest hea.

Indrek Hargla “Kahitud kuningatütar” — Alternatiivajalugu, maagia ja Kreutzwald. Hargla tempo mulle sobib, stiilimäng ka, lõpp oli täitsa olemas, aga miskit krigises ja nagises ja ei lasknud lugu hästi edasi.

Maniakkide Tänav “Kuningatütre kingitus” — Küberpunklik kuningatütre päästmine. Lugu oli mõnus lugeda, toredad detailid ja keskkond, aint et pärast lugemist tuli ette, et miskit jäi nagu puudu, mingi point või lõpetatus.

Siim Veskimees “Kuues Maa” — Paralleelmaailmad, mitmed osapooled, müdinat ja rauda. Kapaga tüübilist veskimehelikkust, mille peale ei viitsi enam ei ohata ega muiata, aga kuskil on ka mõned lahedad detailid, käigud, looarendused.

Mann Loper “Tänulik Olevipoeg” — Postapo, taevased ja põrgulised. Kogumiku kõige soojem lugu, mis algab kui Kreutzwaldi ainetel fantazy, muutub sammsammult sf-ks ja hoiab kogu aeg inimlikkust üleval.

Andrus Kivirähk “Puulased ja tohtlased” — Puulased, tohtlased ja Balti kett. Algidee on iseenesest hea, aga ei olnud mu jaoks ei huvitav ega naljakas ega stiililiselt põnev, kokku “meh”.

Joel Jans “Tarkmees taskus” — Juhuu! Las käia! Kapakul, galopil, traavil läbi ERMi Kreutzwaldi mängu :) Hoogne, omapärane, kõnekeelne, mängulustlik küberpunk.

Selle raamatu üldidee, see hommage Kreutzvaldi ennemuistsetele juttudele, on mu meelest väga-väga hea ja kunagi võiks seda natuke teise autorikoosluga isegi korrata. Lood ise haakisid vähem kui võinuks, aga mingist osast oli asi mu mittesobivas lugemisajastuses ja lugude ideed, et kuidas just üht või teist motiivi enda jutuga passitada, olid mu meelest nutikad. Laias laastus läks mul rõõmsama lugemisega rohkem lõunaeestlaste loodu, see Tartu-Elva telg, pealinna kandi autorite tekstidega oli vaeva rohkem.

Üks huvitav asi on, et kõik need tekstid kogumikus on kuidagi filmilikud. Kaks juttu on juba filmiks saanud (“Vinguv jalaluu” ja “Üksinduse allikas”), võib-olla saab mõni veel.

 

Pildid Indrek Hargla loomingu austajate FB-lehelt.

3 asja, mida ma olen raamatutest teada saanud:

 1. Öös on asju.
 2. Libahundi saab hundist inimeseks, kui talle noa otsast leiba pakkuda.
 3. Vastus on 42.

Maniakkide Tänav “Laevakaitsjad”

Nooh, mis sealt siis tuleb? Tuleb tulevikuvisiooni, mis on üsna hästi läbi mõeldud ja toredate omamoodi nüketega, tuleb kangelase arengut suht suvalisest ludrist üksuse juhiks, sisemist arengut natuke ka, tuleb suvalise kamba militaarüksuseks kasvamist, tuleb kosmoselendu ja uusi planeete, põhiliselt küll Pluutot, tuleb relvi, strateegiat ja lahinguid, samm-sammult suuremaid ja hullemaid, tuleb küberpungist tuttavat uut tehnoloogiat, tuleb päris lahedaid keskkonnakirjeldusi, tuleb mitut masti tulnukaid, tuleb sõprust ja tuleb armastust. Hoogne poistekas. Ma arvan, et kui mõned loogikaaugud ära siluda, siis oleks sel raamatul tõlkepotentsiaali, sest kuigi Maniakkide Tänav tasemelt Scalzi ja Heinleinini veel ei küündi, siis ega väga palju ka puudu ole ja üks hurraa-kosmose-militaar-seiklus kulub ikka ära, olgu lugeja Maarjamaalt või mujalt.

“Läbi valu ja vaeva”

See raamat istus mu koduses riiulis jaanuarist saati, aga ma arvan, et ma tegin väga õige otsuse, et ma hakkasin seda lugema siis, kui mul selleks päriselt ka tuju oli.

 

Mu peas hakkasid lood kuidagi paare moodustama. Mõnel teisel hetkel tuleks võib-olla teistsugused paarid, aga praegu said sellised:

 

• Maniakkide Tänava “Läbi valu ja vaeva” ja Joel Jansi “Parun ja Virma” esindavad eesti etnoõudust. Mõlemad lood meeldisid mulle päris hästi, meeleolu oli mõlemal loo kuidagi väga hästi paigas ja eesti folkloori kasutus äratuntav, aga ka toredalt omapoolsete edasiarendustega. Sisu poolest meeldis mulle Maniakkide Tänava jutt pisut enam, sest Jansi loos oli ettearvatavat rohkem, Tänav suutis rohkem üllatada. Ka on kirjeldustes Tänav pisut hämaram ja vihjavam, Jans on üsna otseütlemisega (mis iseenesest tegelt ju tema jutuga väga hästi sobis).
• Urban-fantasy alla paneks ma Krafinna “Kuidas lõhnab kohv” ja Mart Raudsaare “BR-2m”. Mõlemad on autorid, kes ei kirjuta just tihti, aga seda enam jään ootama järgmisi jutte, sest teemavalikud on neil üsna ebatüüpilised ning kirjutamisladusus kõvasti üle keskmise. Ühine on neil ka seotus mingi kindla Eestimaa paigaga, ma usun, et saarlastele on Krafinna kirjeldatud mõtted ja meeleolud väga tuttavad, keegi lihtsalt pidi need nii ilusate sõnadega kirja panema, Raudsaare Tartu on jällegi tartlastele vägagi tuttav Tartu. Neis pealtnäha tuttavturvalistes keskkondades võib aga tegelikult väga kummalisi asju juhtuda…
• Kaasaegset õudushõngu pakuvad Szymun Wroczeki “Hüpoteek” ja (:)kivisildniku “Õilis pedofiil sisepaguluses”. Mõlemil on omad head ja omad vead. Meeleoluloomis-, kirjeldus- ja karakteriloomisoskused on mõlemal mehel väga head, aga emotsionaalselt oli mul kuidagi raske nende lugudega suhtestuda. Ideed või pointi või laiemat kandepinda tundus Wroczekil rohkem olevat, (:)kivisildnik madistas väiksemas skaalas.
• Hiiglaste õlgadel ehk siis paroodiana või otsese eeskuju ajel on Kir Bulõtšovi “Päästke Galja” ja Robert Reedi “Suvekuru draakonid”, esimene siis Strukatskite ajel ja teise eeskujuks tundub olevat rikkalik Ameerika vesternide varamu. Mõlemad lood on mõnusalt omamoodi lähenemise, ootamatute pöörete ja õigel ajal lugejale ette visatud huvitavate detailidega. Kuigi Bulõtšovi mänguruum on ahtam, siis inimkonnale olulisi teemasid jõuavad puudutada mõlemad. Näiliselt humoorikas Bulõtšov jättis hinge kurvema tunde kui tõsise näoga seiklusjuttu puhuv Reed, kes leidis lõpus ikka optimismipuhangu üles.
• Ootmamatult omapärased on kaks lugu tulnukakontaktidest. Ondrej Neffi “Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62” ja J.-H. Rosny-vanema “Xipehuzid” on mõlemad haarava ülesehituse ja samm-sammult võõraga kohtumise lahtikirjutused. Mõlemate tulnukad ei ole inimkonnale just kõige sõbralikumad külalised ja mõlematel on see uurimisprotsess ja võitlusvahendid päris pikalt lahti kirjutatud. Mõnevõrra mulle üllatuslikult sobis mulle mõlema autori stiil väga hästi, ma kartsin neist lugudest pigem kirjandusajaloolist väärtust, aga ei, kõlbas kenasti täna ka.
• Kaks lugu olid mu meelest muidu täitsa head, aga läksid minu jaoks natuke tõlke nahka. Need on Helju Rebase “Ootamatu edu” ja Bruce Bethke “Küberpunk”. Minu jaoks jäid need tõlked kuidagi toortõlgeteks, et tundsin puudust mingist sujuvusest, ka ei olnud ma alati rahul sünonüümide hulgast tehtud valikutega. Helju Rebase “Ootamatu edu” on pisike tore robotilugu ja Bruce Bethke “Küberpunk” teismeliste häkkerite katsetustest.
• Üle jäid Miikael Jekimovi “Viimane torn” ja Stanley G. Weinbaumi “Muutuvad mered”. Neid mõlemaid seob kliima, Miikael Jekimovi jutus osana keskkonna loomisest kirjeldusena ja Stanley G. Weinbaumil on hoovuste muutus ja seega kliimamuutus loo käivitaja. Et on aru saada küll, et lugude kirjutamisel on mingi ajaline vahe olnud, aga kirjutamise kvaliteet on mõlemal korralik ja uusi lugusid ootan ma Jekimovilt (kuuldavasti on jutukogu tulemas) kui Weinbaumilt (see raamat on mul isegi riiulis, ootab seda päris õiget lugemishetke).

Toredalt kirju ja huvitav valik. Jüri Kallase autorituvustused ja järelsõna on juttudele kena lisandus. Soovitan lugeda 

 

“Ülestõusjad ja kodukäijad”

Tosin ulmejuttu elavatest surnutest.

Mann Loper “Kungla rahvas” — pildike sellest, kuidas kultuurimälu digiteerimise projekt hakkab elama oma elu. Üsna tuntud troop, et muutuste käivitajaks on teistmoodi laps, on täitsa osavalt ära kasutatud. Kirjutamisstiil on vist meelega pisut vanamoeline, aga lugemine oli üsna meeldiv.

Indrek Hargla “Toonela tagasitulek” — kosmiline etnoõudus. Jee! Just seda tüüpi lugu, mida ma Harglalt ootan: paraja lobasusega ja huvitavate tegelastega omapäraselt folkloristikat kasutav põnevalt keriv lugu. See kosmosevärk on boonus :) Üks kogumiku lemmikutest.

Joel Jans ja Agur Tänav “Maatriksilaev” — patriootlik Matrix, piisavalt omanäoline, et plagiaadis mitte süüdistust saada. Selle tandemi kohta ootamatult turvaliselt kirjutatud ja kulgev lugu. Ma ei teagi, mida sellest nüüd nii väga arvata, aga meelde see lugu igatahes jääb.

Meelis Friedenthal “Kõik äratatakse ellu” — lugu algab I Maailmasõja päevilt ja lõpeb vist kuskil kuuekümnendatel. Kõik äratatakse ellu, aga õnne õuele ei saabu, düstoopia lehvitab tiibu. Ingel, vist tiivutu, aga mõõga ja sõnumiga…

Heinrich Weinberg “Karmavõlg” — selles loos on pisut seda “Tõrkeotsingu” maailma ja meeleolu, lisandunud on haldjad, trollid, päkapikud ja maffia asemel on lihtsam krimiliin. See lugu mulle täitsa sobis ja selles maailmas toimuvaid lugusid loeks veelgi.

Mart Kivastik “Tema tädi pärandus” — Kivastiku ulmelisema kandi lood on mulle päris hästi meeldinud, realistlikuma suuna omad mitte. See jutt oli valdavalt selle realistiku sätungiga ja mulje on pigem, et ehh, no milleks…

Kadri  Pettai “Taranditagused” — mõnusa stiili ja jutujooksuga, hea eluolukirjeldusega, toredate karakteritega, täitsa huvitava teispoolsusega jutt. Kahju ainult, et lõpp tuli kuidagi äkki ja jäi liiga lahti.

Mart Sander “Peiteaeg” — täitsa kobe ulmejutt Sandrilt, et üldjoontes jääb mu meelest alla kogumiku keskmise, aga mu senise Sandri-lugemuse skaalal on see üle keskmise Sandri jutt, niiet lugemiselamus on pigem positiivne.

Jaagup Mahkra “Kõtse talu elajajad” — stiilipuhas etnoõudus. Võrdlust Kitzbergi “Külajuttudega” võetagu komplimendi, mitte etteheitena. Laval on Eesti külaelu, nii 19. saj. paiku, jutustamisstiil pajatav-rahulik, sündmused … nojah, seda lugege ise.

Peeter Helme “Tööjõureform” — poliitika, meditsiin, zombid. Üsna keskpärane jutt, lausestamisoskust Helmel on, aga idee ja karakterid on nõrgavõitu.

Joel Jans “Hallvanake ja Ussikuningas” — etnoküberpunk. Tegevus toimub “Vinguvast jalaluust” tuttavas Kreutzwaldi mängumaailmas ja ma loeks Jansi sedasorti jutte üha edasi :) Üks kogumiku lemmikuid.

Tuuli Tolmov “Elava surnu päevik” — inspireeritud Euroopa keskaja maagidest, alkeemikutest, rännumeestest, vampiirilegendidest ja idamaistest muinasjuttudest ning see on üsna maitsekat tänapäeva üle tõstetud, seda ajaloolisust ja teatavat vanamoelisust oli kaasaja ja lähitulevikuga päris osavalt timmitud.

Kokku üks ilusa kujundusega kirju kogu ja suurem jagu jutte lähevad sinna õnnestumise poolele. Jah, soovitan lugeda.

“Isaac Asimov 100”

Ma olen Asimovit väga vähe lugenud. Arvestades kui palju Asimov jõudis kirjutada, teeb see vähene kokku peaaegu mittemidagi. “Isaac Asimov 100” on aga täis hommage’e ja järjelugusid Asimovi loomingule. Seega jääb mul selle raamatu tarbeks oluline mõistmiskiht puudu, aga võib-olla ongi huvitav vaadata, et kuidas need lood iseenesest, ilma tausta teadmata toimivad.

Triinu Meres “Tegi-tegi-tegi-tuld”. Täitsa kena lugu. Mu meelest on Triinu Meresel isiklik missioon tuua ulmekirjandusse rohkem tundeid. Mingite lugude puhul on mind see emotsioonide-kesksus häirinud, aga see lugu — kuigi ka väga tunnetepõhine ja emotsioone kirjeldav — on kuidagi parasjagu paigas, sellesse lukku see agenda sobis.

Kristjan Sander “Sees”. Mu jaoks on Kristjan Sander seni olnud kirjutaja, kel pole just palju ideid, aga on kirjutamisoskus ja hea stiilitaju. Selles loos on idee, pisike ja pisut kulunud küll, aga jutu tarbeks sobiv, aga paraku jäi stiil minu jaoks natuke lombakaks.

Tea Roosvald “Jänesehautis”.  Täitsa asjalik robotilugu oma mõnusate detailidega, paneb kaasa mõtlema. Kuigi dialoogid kisuvad kohati monoloogideks, on ses loos mu meelest hoogu ja eripära ja kaasakiskuvust.

Reidar Andreson “Heategu!”. Robotikrimi. Lugeda oli täitsa mõnus, aga ega päev peale loo lugemist enam suurt ei mäletanud, milles point. Lobedalt kirjutatud, aga mällu seisma ei jää.

Indrek Hargla “Õnnelik robot”. Humoristlik-satiiriline pildike joodik-robotitest. Folkloristika mõnusa kasutuse eest tuleb niipalju plusspunkte, et matavad muu tekkida võiva jorina enda alla :)

Siim Veskimees “Sulguvate teraskoobaste aeg”. Ühtpidi on see väga Veskimehelik lugu — suured ideed ja rauakolin kõrvus. Teistpidi — lugu on nii lühike, et õnneks ei jõua Veskimehele omane tüüp-matšondus oksi laiali ajama hakata, vaid püsib kenasti loo edasiviimise teenistuses. Mulle täitsa meeldis.

Veiko Belials “Raske piisk pilvest”. Ma ei teadnudki, et Belialsil nii hea krimisoon on. Ligi kolmekümne-leheküljelise loo sisse mahub mitu mõistatust ja mitu lahendust ja puändiga lõpp, niiet tunne on, et oleks romaani jagu robotikrimi kätte saanud. Kogu lugu on ühtaegu voolavalt ja hoogsalt kirjutatud. Enamjaolt käib tegevus dialoogide kaudu ja need dialoogid on sujuvad, täpsed, parasjagu mahlakad ja õige koguse infoga. Igatahes mind tõmbas küll sinna lukku kõrvuni sisse.

Joel Jans, Maniakkide Tänav “Inspektor ja planeet”. Järgmine robotikrimi. Iseenesest täitsa tore lugu, hea hooga ja trööpab mõnuga nii krimi- kui ulmeklišeesid, aga kuna Belials tõstis enne lati nii kõrgele, siis on mulje pisut nõrgem, kui muidu lugedes olnuks.

Heinrich Weinberg “Patrioot”. Lugu nagu oleks, kohati on täitsa häid detaile ka, aga kokkuvõttes see lugu mind köita ei suutnud.

Veiko Belials “Asum ja psühhoajalugu”. Siinkohal tõstan ma käed üles — aru ei saanud ja huvitanud ka.

Mairi Laurik “Valesti ajastatud”. Mitte just kohutavalt originaalse ideega, aga sujuvalt, kaasahaaravalt, lugemakutsuvalt ja kaasamõtlemapanevalt kirja saanud jutt. Lauriku loos on hea tasakaal eluoluliste detailide ning ulmelise teoreetitsemise vahel.

Indrek Hargla “Einsteini viimased sõnad”. Seda lugu ma lugesin möödund aasta lõpus autorikogumikust ja ei hakanud nüüd üle lugema, lasin meeldetuletuseks kohati diagonaalis silmad üle. Mõnuga loetav alternatiivajalugu, kus tuntud nimed on teistes rollides. Ja loos vilksatas mu Hargla lemmiktegelane pan Grpowski :)

Kogumiku parim lugu oli minu jaoks Veiko Belialsi “Raske piisk pilvest”.

Väike lisanüanss — mul on hea meel, et koostaja Raul Sulbi on igale autorile pisukese tutvustusteksti kirjutanud.

Ma autorite pilte ei hakkanud ükshaaval välja otsima, sel Jaana Muna Estconi ühisfotol peaks suurem jagu olemas olema:

Maniakkide Tänav ja Joel Jans “Kosmose pikk vari”

Oi, poisid, see on teil küll hästi tehtud! Aitäh, aitäh toreda lugemiselamuse eest! Ma loodan, et sihandseid tuleb veel :)

Selgituseks mittelugenuile — maailm on hästi üles ehitatud ja arusaadavalt kirja saanud, tegelased on kaasaelamapanevad ning sündmustik käbe ja ootamatusi täis, tempo on väga hästi timmitud, iga lause on ses raamatus seepärast, et jutustada just seda lugu, ei midagi ülearust, ei midagi puudu. Jei!

Pildid esitluselt: Jaana Muna

Maniakkide Tänav “Newtoni esimene seadus”

[mängi kaasa ja kujuta ette, et järgnev lõik on gooti kirjas]
Kui sulle, hea lugeja, on meelelähedased auruga massinad ja seikluslikud juttud, kui sulle on olnud meelt mööda isandate Verne, Dumas, Bornhöhe, Vilde või Kippeli kirjapandu, siis leiad sina lugemisrõõmu ka sestsinatsest raamatust.

[edasine on tavatrükk]
Maniakkide Tänava “Newtoni esimene seadus” on alternatiivajalooline erinevate stiilidega mängiv meelelahutuslik romaan, kus on kirju tegelaste galerii, intriige ja tollesse maailma sobivat igapäevaelu, kapaga lopsakat sõnavahtu ja ootamatuid jutupöördeid.

Üldjoontes on lugemismulje positiivne. Raamatus on ohtralt fantaasialendu ja stiilimängu ning põhitegelased on igaüks oma nägu ja tegu, oma isikupäraste ideede, lootuste ja agendaga. Norida annaks ka, n oleks võinud keskenduda rohkem mõnele peategelasele, raamatu selgroog tundub harali kiskuvate vaatepunktide rohkuse tõttu pisut kipakas, või et on olemas see eesti ulmekirjanike üldine häda, et naistegelased on kohati täiesti ebausutavad, sellega on siin lugu parem, kui keskmiselt, aga puudu see pole. Ühe kriitiku etteheite loen ma hoopis vooruseks, see, et lugeja hopsti ilma erilise sissejuhatuseta tegevustikku visatakse, on minu meelest hea käik.

Kuna Maniakkide Tänavaga seostub tugevalt sõna “punk”, olgu see siis selle raamatu aurupunk, mõne muu raamatu küberpunk või õuduspunk, siis on tal õigus ja õigustus möllata oma loomingu nii, nagu tal parajasti pähe tuleb. Ja enamjaolt on lugejal seda huvitav ja vahel lõbuski lugeda ning alati võiks üles otsida ka selle valupunkti (või punktid), mis selle konkreetse loo taga on.