“Tõrvalill on aniliin” ei ole mu meelest just eesti luule suursaavutus, kuigi eelneva kesise lugemiselamuse taustal särab kut päikene, aga keskeltläbi korralik luulekogu küll. Luuletused on napid, kuid sisaldavad mu jaoks paljut, neis on pinge ja areng ja sõnade tundlikkus, mõttearendused ja tähelepanekud, hetketabamused ja igavikulisemad mõtisklused, ajastu tunnetus ja ajalikkuse väljendus. Raamatu lõpus olevad proosapalad on mu meelest pigem ajaloolise kui kirjandusloolise väärtusega, aga ma saan aru, miks need sinna on pandud. Raimond Kolgi eessõna on pikk ja põhjalik, annab ülevaate nii Maret Suits-Elsoni eluloost (mis oli kirju — Gustav Suitsu tütar oli näitleja, koristaja laevadel, arhiivitöötaja, medõde, ajalehe korrespondent, sündis Soomes, kasvas Tartus ja eluõhtu saabus Rootsis) kui eelmisest luulekogust “Oled kes oled”.
Luulenäited:
Maine seos
Vastu vett inimsiluett
ja vari veesKüll tõusevad mõtted
ja lendlevad innud,kuid vari maas või vees,
ikka, kas taga — või ka ees..
Näilisus
Kord olid.
See oli siis.
Kõik olid.
Nüüd on teisiti.
Seekord ka
see oli ekslik.Aga ei teatud,
kui lahtine on kõik
ja kui näiline.Nüüd küll.
Aga keegi ei taha uskuda.
.
Maa paljas
Ei ole lund
ega rohet.
Kuivanud kõlu
ja kirbe tuul.Mahe vaid teadmine
muutlikkusest.
Sulepuru 