Mul ei olnud üdse plaanis enne jaani siin midagi ühiskonnakriitilist või sotsiaalselt tundlikku kraami lugema hakata, aga et raamat oli raamatukogu riiulis olemas (enamasti on see raamat väljas lugejate käes), jäi näppu ja ma mõtlesin, et ma ainult korraks vaatan sisse. Nojah. Atwood kirjutab ikka nii pagana hästi, et ega mingi muu raamat võimalust vaheletrügimiseks ei saanud.
“Testamendid” on järg “Teenijanna loole”, mida ma kunagi ammu lugesin ja mäletan positiivse lugemiselamusena, et oli ideid ja karaktereid ja fantaasiat ja veenvust ja hoiatust ja kirjutamisoskust. “Testamentides” oli kõik see ka olemas, aga mulle tundub, et kõike kuidagi veel paremini. Lõmpsimisi võib öelda, et eks Atwoodil ole olnud aega oma käsitööoskusi lihvida ka (ilmumiste vahe üle 30 aasta).
Minajutustajatena on 3 naist: Gileadis üles kasvanud tüdruk, Kanadas kasvanud tüdruk ja Gileadi võimuladvikusse kuuluv tädi. Tegevus on tsirka 15 aastat peale “Teenijanna lugu”. Siit saab nii igapäevaelu arenguid kui ajalooülevaateid, erinevate inimeste kohanemist ja mõtteviisi muutust ning valikuvabaduste siia-sinna nihkumist. Et kuigi ma praegu punnisin omajagu vastu, et ei tahaaa palavusse mingit ajutegevust, siis mõtlemisainet jätkub siit raamatust ikka päris pikaks ajaks, sellest ei pääse.
Mu meelest sobib see raamat väga hästi, kui on selline hektilisem aeg, et ei tea, millal saabub see 10 min vaba aega ja millal seda on lausa 30 min võtta, lugu sobib pea igas kohas pooleli jätta ja võimalusel järg jälle üles korjata ning kirjutamisstiil viib hopsti katkenud maailma sisse tagasi. Eks järjest lugeda sobib muidugi ka :)
Sulepuru 