Ma olin juba kirjutamas hala, kuidas minu ja prantsuse kirjanduse vahel on mingi jama, aga sain pidama, oot, minu ja 19. sajandi prantsuse kirjanduse vahel ei ole mingit jama, et mu meelest kipuvad need 19. sajandi prantslased küll natuke liiga palju heietama, aga valdavalt on neil värvikad karakterid, mastaapsed ambitsioonid, jupike huumorit ja parasjagu hea vahekord idealismi, meelelahutuse ja ühiskonnakriitika vahel, jama on mul 20. sajandi prantsuse kirjandusega, et valdavalt ma tunnustan nende head stiili, aga ma ei tunneta, miks nad neid asju kirjutavad. No kindlasti on olemas neid 20. sajandi prantsuse kirjanikke, kelle looming mulle sobiks, aga esimese hooga peale Philippe Delermi ei tulegi nagu kedagi ette. Ühesõnaga — see Marguerite Duras mulle ei sobinud. Stiililt oli meisterlik ja väljapeetud. Teemavalikuks võõrandumine, alkoholism, juhus, loodus, saatus, armukolmnurk, kättemaks, rännak. Et mõistusel oli lugemise ajal täitsa huvitav, aga tunded virisesid, et igav ja miks ja ma ei saa aru. Nojah. Kehv see raamat kindlasti ei ole, aga minu maitse see ei ole.
Sulepuru 