Selline korralik keskmine hamburger, mis hamba all ei karju, aga kauaks kõhtu ka ei täida.
Et siis on metsarahvas ja mererahvas ja läbi nad omavahel ei saa ja vimm koguneb. On tüdruk metsarahva seast, kes peab minema üle mere sõnumit viima, ja neiu mererahva seast, kes pürib ülemere ülikooli. On laevasõit sinna ja tagasi, on pettumusi ja mõistapüüdeid, sõprust ja reetmist, erinevaid vaatepunkte. On maagiat, usku ja plaane tulevikuks (ja nendingut, et inimene plaanib, jumalad naeravad).
Iseenesest nagu väga polegi midagi ette heita, sest Mari Järvel on kirjutamisoskus täitsa olemas. Aga kuidagi ei toida. Võib-olla käis mulle pinda kompositsioon, mis on nii sarnane tänapäeva filmidele — 45 minutit sissejuhatust, siis pool tundi tegevust, siis tõmmatakse viie minutiga otsad kokku ja järgneb 10 minutit lõputiitreid…
Sulepuru 