Kui mult küsida, kas ma olen feminist, siis jah. Ma olen veendunud, et naine on inimene. Ma ei ole aktiivne feminist ega tunne eriti huvi feminismi teooriate ja erinevate lainete jne vastu, aga põhiprintsiip, et naise keha on naise oma ja Y-kromosoomi olemasolu ainuüksi ei ole kõrgema palga jaoks mõjuv põhjus, on mu meelest elementaarne.
Ilma väljakutseta poleks ma seda raamatut kätte võtnud. Ja sellest oleks isegi natuke kahju olnud, sest kuigi see raamat mulle erilisi avastusi või lugemiselamust ei pakkunud, siis mõnede teemade ülekordamine on mõnikord asja ette, sest paraku: “Naiste õigused pole kunagi kivisse raiutud. Iga põlvkonna naised peavad teraselt jälgima, et kord kätte võidetud õigusi neilt ära ei võetaks.”
Raamatu teemade ring on lai: hariduspoliitika, Eesti naisliikumise ajalugu, noppeid väliskogemustest, naine meedias ja avalikus ruumis jne. Need ei olnud mu jaoks eriti nagu peatükid, vaid pigem sellised natuke pikemad eri teemadel arvamusartiklid, mis tutvustavad probleeme, aga enne kui lahenduste pakkumiseni jõutakse, saab tähemärkide arv otsa. Aga ikkagi, meeldetuletuseks, mis on hästi ja kus on kitsaskohad ja vaade ajalukku, miks miski nii on, on see raamat täitsa asjaks.
Sulepuru 