See raamat ei ole kindlasti esimeste hulgas, mis mul pähe tuleks, kui vaimsetest probleemidest noortekirjanduses teemana ette öeldakse. Ka ei oleks see mu esimene valik, mida noorele lihtsalt noortekirjandusena soovitada. Aga tasapisi ja oma nurga alt on siin päris paljudest asjadest, muuhulgas ka vaimsest tervisest, juttu ja halb see raamat ei ole. Võib-olla liig teadmiskilde täistopitud, (võlts?)positiivne, väljajätteline, liig korraliku keelekasutusega ja aeg-ajalt ebausutav (oleks autor peategelaseks poisi asemel tüdruku võtnud, oleks mu jaoks usutavam olnud), aga üldjoontes kannatas lugeda küll, mingid jupid olid täitsa noortepärased ja mingid jupid katsid olulisi teemasid (ja mingid jupid on tõenäoliselt koduloolise väärtusega, ilukirjanduslik hetkejäädvustus sellest, milline oli Viljandi 2019. aasta kevadel). Ja tegelt võib mu ebalus tulla põlvkonnavahest, ega need tänapäeva noored ongi vist üldjoontes korralikumad kui meie ajal oldi.
“Päeviku pidamine aitab mul mõtteid ja tundeid väljendada, ärevusega toime tulla ning mingeid imelikke sisemisi pingeid, mida see eriolukord minus tekitab, maandada.”
Vaimse tervise poole pealt oli teemadeks lein, suhtlemisbarjäärid, oma mina leidmine, depressioon, kohanemine, ühtteist veel. Probleemide tõstatamine oli küll tihtipeale kuidagi distantsilt, mitte emotsionaalse sisseelamisega (kõige paremini oli mu meelest lahti kirjutatud leina-osa), aga pluss oli see, et välja oli toodud ka mõned üldlevinud lahendused, raamatust õhkus veendumust, et kui on miskit kehvasti, siis üldjuhul saab seda olukorda muuta või sellega toime tulla. Peategelane on 13-aastane poiss ja raamat on päeviku vormis. Omapärase sisukujunduse eest tuleb lisapunkt :) (See oli see osa, mida ma isegi uskusin, mu tädipojal on umbes sarnane ümar, hästi loetav, ühtlane, ilus käekiri :) )
Sulepuru 