Seda raamatut on lihtne lugeda, aga suhteliselt raske tutvustada, senised tutvustajad on enamvähem ühtmoodi kirjutanud (Marko Tiidelepp, Ülle Harju , Valentina Brovina , Kõivupuu enda tutvustus) tuues välja sisukorra ja katked sissejuhatusest. Ja ega magi neist targem pole, et siis valik koduloomi (koer, kass, härg, hobune, lehm, lammas, siga, kits) ja valik metsloomi (hunt, karu, mäger, jänes, siil, rebane) ja valik veeloomi (ebapärlikarp, vähk, kobras, hüljes, vaal) ja endeloomad ja ohvriloomad ja mütoloogilised loomad ja loomad rahvameditsiinis ja eraldi veel lemmikloomadest. Peatükkide ülesehitus on sutsu ebaühtlane, aga läbiv on põhimõte, et pisut loodusteaduslikku, pisut omi mälestusi, pisut ajaloolist ülevaadet ja rahvapärimuse kokkuvõtteid ning vahele arhiividest pärit jutukatked; kõik Kõivupuulikult soravalt kokku põimitud ja ladusalt jutustatud.
Raamatukogus oli selle raamatu põhjal ka kirjanduskohvik, külas oli folklorist Liisa Vesik. Sellest jutuajamisest tuli lisaks, et Kõivupuule peaks mingi eraldi teenetemärgi andma, sest oma lobeda ja köitva jutustamisstiiliga, seda nii elus kui kirjasõnas, on ta teinud tohutu töö folkloori populariseerimisel; et mütoloogiliste loomade puhul oli kratt üle ja koerakoonlane puudu; et tegelikult on rahavaluulet päris palju kokku kogutud ja ka päris palju sellest on digitaliseeritud ja kättesaadav; et kuna rahvapärimuse kogujad ise igale poole ei jõua, siis Eesti Kirjandusmuuseum ootab hea meelega kaastöid, miks mitte ka veebi kaudu http://kratt.folklore.ee/ .
Sulepuru 