See raamatuvahetuse 100 esimest oli mu jaoks raske teema, sest see, mis mind on huvitanud, selle ma olen ära lugenud ja üle lugemise tuju pole, aga see, mis lugemata, see pole mu jaoks kuigi huvitav. Võtsin selle, mis näppu jäi, ja mulje on üsna oodatult suht möhh. Esteks ma tundsin, et autor on liiga noor, et mulle elamist õpetada. Jah, ta on käinud siin ja seal ja kogenud üht ja teist, aga ikkagi on ta mu meelest sihuke eluvõõras ja elukogemuseta ja kuidagi naiivne. Testeks oli ta mu jaoks totralt lobiseja, mu meelest ei käinud ta jõud sellest teemast üle, ta eksis mingitesse suvalistesse oma mälestustesse ära, kaotas fookuse ja rääkis iseendale vastu. Aga tavaliselt ma sihukestest eneseabiraamatutest selle ühe kasuliku või enda jaoks normaalse lause ikka leian, siinkohal see kulunud mõte, et inimesel on lihtsam elada, kui ta tunneb, et ta elul on mingi tähendus, kui ta tunneb, et ta on osa millesti suuremast ja et tema tegutsemine on oluline. Ja et elu ei saa kunagi ideaalseks, ikka on mingi jama, millega tegeleda tuleb. Nojah siis.
Sulepuru 