Mart Sander “Kõhedad muinaslood”

Kimp jutte (“Must kast” (viiulimängija tehing), “Tegelikult” (üksildane kõrts), “Üksinduse allikas” (Udumäe kuningas), “Saatan Robert” (Tallinna saksa teatritrupp), “Öine palavik” (Flavio vanas majas), “Kolmkümmend minutit mõrva” (krimilugu), “On teil unistus?” (ande hind)), mis mulle eriti ei meeldinud. Niipalju Sandril kirjanduslikku talenti on, et hoolimata mittemeeldimisest, ei olnud tema juttude lugemine vaev. Juttude üldine aines ja teemad (mängud loomemaailma, kõheduse, ajaloo ja kirjanduslike eeskujudega) ei olnud just kuigi uued ja värsked, aga olid üsna vastuvõetavad. Ma küll ei tea, kas Sander nii mõtles, aga hommagena Wilde, Doyle’i, Balzaci, Gogoli, Stevensoni, Poe jt juttudele ning Hitchcocki ja veel ühe ja teise loomingule toimisid need jutud minu jaoks üsna hästi, ilma selle kummarduseta jääks mulle neist juttudest lihtsalt niisama lootusetult vanamoeline mulje. Suuresti on asi minu jaoks lugude tempos, mis jookseb omasoodu ja jääb vahel liiaks venima, olgu siis, kui autorile tema tekst liiga meeldima on hakanud (kuigi ei saa salata, vaimukat sõnaseadmist neis venikohtades siis on ka) või vastupidi, mõni koht on kirja pandud tuimalt, filmi ümberjutustusena, et lugejale peab ju seletama, mis vahepeal juhtus, aga erilist kirjutamisrõõmu sealt ei paista. Teine mure minu jaoks on, et ma näen situatsioone, aga ma ei näe karaktereid. Need lood, mis on alguse saanud tarbetekstidest, ei ole paraku mu meelest korralikku kirjanduslikku kuube selga saanud, aga selles, et nad oma esialgse ülesande täitsid, ma eriti ei kahtle, teistega võrreldes see viimane lugu oli tegelt juba enamvähem. Kõige parema mulje jättis mitteolnud Eestide kogumikus varem ilmunud teatrijutt, ega sealgi põhiintriig või tegelased mulle kaasaelamist pakkunud, aga taust ja õhustik olid minu jaoks usutavalt kirja pandud.

See mulle mittemeeldimine ei tähenda kindlasti lugemishoiatust, igale oma, eksole, proovida ikka võib.

“Eestid, mida ei olnud”

Mul on nii hea meel, et Hargla selle kogumiku kokku pani ja välja andis. Ega kõik jutud pole puhas kuld, aga millises jutukogus nad seda oleksidki, üldine kontseptsioon ja meeleolu ja mõttemängude rohkus on vägev ning jutupärle jagub ka. Miskipärast hakkasid mul need jutud riburada rahavakalendri ja muude tähtpäevadega seostuma:
Jaagup Mahkra “Tarvaste tulek” — jaagupipäev (mis tehtud, mis teoksil, mis tulemas, kolimisotsused ja elustiilivalikud, ühelt poolt hoogsa seiklusjutu stiilis ja teisalt muinaspaatost, miskit jäi puudu ja miskit oli üle, aga kokkuvõttes pigem heapoolne lugu);
Indrek Hargla “Clemens Fellinus, Rex Estonicum” — madisepäev (kui Lembituga kõige enam seotud päev, lugu algas mõnusalt, aga jooksisis mingil hetkel minu jaoks mitteeritihuvitavasse suunda, ma ei teagi, kas kirjutamisstiili või mõttearenduste pärast);
Heinrich Weinberg “Vabavalla kaotamine” — mihklipäev (igal oinal oma mihklipäev, mõnikord lihtsalt jõuab see mihklipäev oodatust kiiremini kätte);
Meelis Friedenthal “Kasuksepp” — usupuhastuspüha (samal päeval on ka kõigi pühakute püha, aga sel päeval olevat Martin Luther oma teesid Wittenbergis kiriku uksele naelutanud, Friedenthal oskab mind oma lugudes alati üllatada, kunagi ei lähe lugu sinna suunda, kuhu ma algul arvan minevat, minu jaoks vast kogumiku põnevaim lugu);
Mairi Laurik “Jumala armulikkus” — jüripäev (Püha Jüri kui igasuguste metsaelukatega, nii huntide kui lohedega, tegelev pühak, asi tal siis need Kreeka-Rooma koletised ka oma hoole alla võtta);
Mann Loper “See linn on meile kalliks maksma läinud” — peeterpaulipäev (ehk Tartu linna kaitsepühkute päev, jutul on mõte täitsa olemas, aga need ülitäpsed Tartu kirjeldused läksid minu jaoks liiale);
Mart Sander “Saatan Robert” — mardipäev või kadripäev (ümberrõivastamist lubavad pühad oleks ju nagu pisut teatri sugemetega kombestikuga, teatriosa oli minu jaoks huvitav, ulmeline pool mitte nii väga);
Maniakkide Tänav “Kolmanda Reichi triumf!” — kosmonautikapäev (see lugu tahaks ülelugemist, esimese hooga ahmisin lihtsalt, et oot, mis nüüd, mis nüüd, mis nüüd? :) );
Mihkel Seeder “Ernst Meele Eesti” — vabariigi aastapäev (ma ei ole kunagi eriti hästi kannatanud kõnesid, ei elus, kirjanduses ega filmides (ja ma tean, et ma olen end nii ilma jätnud päris paljudest muidu päris headest krimkadest) ja see jutt koosnes suures osas kõnest, seega lugesin diagonaalis ja teist korda enam ei taha);
Veiko Belials ja J. J. Metsavana “Piisab, kui seinale kritseldad B”  — 14. juuli ja/või 15. jaanuar (vastavalt siis Prantsusmaa rahvuspüha, Bastille vallutamise aastapäev ja Pierre-Joseph Proudhoni (anarhia isa) sünnipäev, hooletu-muretu-pungilik hoogne ja peadpööritav lugu bonapartistide liikumisest Eestis);
Siim Veskimees “Valendab üksik prooton” — hingedepäev (see on see aeg, kui uksed teise maailma olla rohkem lahti kui tavapäraselt, seega sobib paralleelmaailmades müttamist kirjeldava jutu kohta mu meelest küll);
Krafinna “Elu jõud” — kõik need maarjapäevad (kes on lugenud, saab vast aru, miks :) oli usutavat ulmelist elementi, oli suurepärast meeleolu edasiandmist ja üllatavaid käike).
Lugege, eest taha või tagant ette, kõiki lugusid või ainult mõnda :) !
Heli Illipe-Sootaki väga toredad intervjuud kogumiku autoritega Reaktoris.