Mart Sandriga on mul see häda, et tihtipeale mulle meeldib mõte sellest, et ta kirjutab, oluliselt rohkem, kui kirjutatu ise. See raamat … nooh … jah, ka siin mul on hea meel, et ta kirjutas ja selle raamatuna välja andis, lugemise enda üle nii hea meel ei ole. Et lugu on, ja mu meelest parem, kui ta varasemad lood, aga … jälle jäi minu jaoks mingi seletamatu miski puudu … Aga tore on, et see raamat on, küllap leiab see raamat ka omad õiged lugejad üles, lugege või Seili arvamust :) Ja illustratsioone kiidan küll :)
Rubriigi arhiiv: Mart Sander
“Vinguv jalaluu”
Kui kogumik “Läbi valu ja vaeva” sattus mul lugemisse täpselt õigel ajal ning ma lugesin muidu ka toredaid jutte tol hetkel mingi erilise rõõmuga, siis “Vinguva jalaluuga” läks kahjuks vastupidi, no kuidagi ei olnud õige aeg ja püüdsin, mis ma püüdsin, aga ei hakanud selle kogumiku lood eriti hästi tööle mu jaoks. Aga siia punkti ma Lauluisa tahtsin ja see kogumik ootas lugemist juba jupp aega.
Lood tagantpoolt ettepoole:
Indrek Hargla “Meristepidu” — Meri, muistendid ja rahvaluuleuurija. Segu Kreutzwaldist, Orlaust ja Lovecraftist, seda siis teemadest. Harglat ennast on ikka ka, seda siis stiililt.
Meelis Friedenthal “Vinguv jalaluu” — Jalaluust vilespill ja nägemused. Friedenthalile omaselt intellektuaalselt huvitav, aga emotsioonid jooksid mul sedakorda lugedes mööda külgi maha.
Jaagup Mahkra “Rõugutaja tütar” — Ristmetsa Priidu-Rein, rõugutaja ja puukoorenahaga tüdrukud. Jutt jooksis üldjoontes hästi, aga midagi jäi väheks ja midagi sai palju.
Mart Sander “Üksinduse allikas” — Allikas, allikahaldjas ja ajaränd. Mul on Sandri lugudega tempo probleem, mu meelest hakkab ta valedes kohtades heietama ja valedes kohtades kiirustama. Idee on iseenesest hea.
Indrek Hargla “Kahitud kuningatütar” — Alternatiivajalugu, maagia ja Kreutzwald. Hargla tempo mulle sobib, stiilimäng ka, lõpp oli täitsa olemas, aga miskit krigises ja nagises ja ei lasknud lugu hästi edasi.
Maniakkide Tänav “Kuningatütre kingitus” — Küberpunklik kuningatütre päästmine. Lugu oli mõnus lugeda, toredad detailid ja keskkond, aint et pärast lugemist tuli ette, et miskit jäi nagu puudu, mingi point või lõpetatus.
Siim Veskimees “Kuues Maa” — Paralleelmaailmad, mitmed osapooled, müdinat ja rauda. Kapaga tüübilist veskimehelikkust, mille peale ei viitsi enam ei ohata ega muiata, aga kuskil on ka mõned lahedad detailid, käigud, looarendused.
Mann Loper “Tänulik Olevipoeg” — Postapo, taevased ja põrgulised. Kogumiku kõige soojem lugu, mis algab kui Kreutzwaldi ainetel fantazy, muutub sammsammult sf-ks ja hoiab kogu aeg inimlikkust üleval.
Andrus Kivirähk “Puulased ja tohtlased” — Puulased, tohtlased ja Balti kett. Algidee on iseenesest hea, aga ei olnud mu jaoks ei huvitav ega naljakas ega stiililiselt põnev, kokku “meh”.
Joel Jans “Tarkmees taskus” — Juhuu! Las käia! Kapakul, galopil, traavil läbi ERMi Kreutzwaldi mängu :) Hoogne, omapärane, kõnekeelne, mängulustlik küberpunk.
Selle raamatu üldidee, see hommage Kreutzvaldi ennemuistsetele juttudele, on mu meelest väga-väga hea ja kunagi võiks seda natuke teise autorikoosluga isegi korrata. Lood ise haakisid vähem kui võinuks, aga mingist osast oli asi mu mittesobivas lugemisajastuses ja lugude ideed, et kuidas just üht või teist motiivi enda jutuga passitada, olid mu meelest nutikad. Laias laastus läks mul rõõmsama lugemisega rohkem lõunaeestlaste loodu, see Tartu-Elva telg, pealinna kandi autorite tekstidega oli vaeva rohkem.
Üks huvitav asi on, et kõik need tekstid kogumikus on kuidagi filmilikud. Kaks juttu on juba filmiks saanud (“Vinguv jalaluu” ja “Üksinduse allikas”), võib-olla saab mõni veel.
Pildid Indrek Hargla loomingu austajate FB-lehelt.
3 asja, mida ma olen raamatutest teada saanud:
1. Öös on asju.
2. Libahundi saab hundist inimeseks, kui talle noa otsast leiba pakkuda.
3. Vastus on 42.
“Ülestõusjad ja kodukäijad”
Tosin ulmejuttu elavatest surnutest.
Mann Loper “Kungla rahvas” — pildike sellest, kuidas kultuurimälu digiteerimise projekt hakkab elama oma elu. Üsna tuntud troop, et muutuste käivitajaks on teistmoodi laps, on täitsa osavalt ära kasutatud. Kirjutamisstiil on vist meelega pisut vanamoeline, aga lugemine oli üsna meeldiv.
Indrek Hargla “Toonela tagasitulek” — kosmiline etnoõudus. Jee! Just seda tüüpi lugu, mida ma Harglalt ootan: paraja lobasusega ja huvitavate tegelastega omapäraselt folkloristikat kasutav põnevalt keriv lugu. See kosmosevärk on boonus :) Üks kogumiku lemmikutest.
Joel Jans ja Agur Tänav “Maatriksilaev” — patriootlik Matrix, piisavalt omanäoline, et plagiaadis mitte süüdistust saada. Selle tandemi kohta ootamatult turvaliselt kirjutatud ja kulgev lugu. Ma ei teagi, mida sellest nüüd nii väga arvata, aga meelde see lugu igatahes jääb.
Meelis Friedenthal “Kõik äratatakse ellu” — lugu algab I Maailmasõja päevilt ja lõpeb vist kuskil kuuekümnendatel. Kõik äratatakse ellu, aga õnne õuele ei saabu, düstoopia lehvitab tiibu. Ingel, vist tiivutu, aga mõõga ja sõnumiga…
Heinrich Weinberg “Karmavõlg” — selles loos on pisut seda “Tõrkeotsingu” maailma ja meeleolu, lisandunud on haldjad, trollid, päkapikud ja maffia asemel on lihtsam krimiliin. See lugu mulle täitsa sobis ja selles maailmas toimuvaid lugusid loeks veelgi.
Mart Kivastik “Tema tädi pärandus” — Kivastiku ulmelisema kandi lood on mulle päris hästi meeldinud, realistlikuma suuna omad mitte. See jutt oli valdavalt selle realistiku sätungiga ja mulje on pigem, et ehh, no milleks…
Kadri Pettai “Taranditagused” — mõnusa stiili ja jutujooksuga, hea eluolukirjeldusega, toredate karakteritega, täitsa huvitava teispoolsusega jutt. Kahju ainult, et lõpp tuli kuidagi äkki ja jäi liiga lahti.
Mart Sander “Peiteaeg” — täitsa kobe ulmejutt Sandrilt, et üldjoontes jääb mu meelest alla kogumiku keskmise, aga mu senise Sandri-lugemuse skaalal on see üle keskmise Sandri jutt, niiet lugemiselamus on pigem positiivne.
Jaagup Mahkra “Kõtse talu elajajad” — stiilipuhas etnoõudus. Võrdlust Kitzbergi “Külajuttudega” võetagu komplimendi, mitte etteheitena. Laval on Eesti külaelu, nii 19. saj. paiku, jutustamisstiil pajatav-rahulik, sündmused … nojah, seda lugege ise.
Peeter Helme “Tööjõureform” — poliitika, meditsiin, zombid. Üsna keskpärane jutt, lausestamisoskust Helmel on, aga idee ja karakterid on nõrgavõitu.
Joel Jans “Hallvanake ja Ussikuningas” — etnoküberpunk. Tegevus toimub “Vinguvast jalaluust” tuttavas Kreutzwaldi mängumaailmas ja ma loeks Jansi sedasorti jutte üha edasi :) Üks kogumiku lemmikuid.
Tuuli Tolmov “Elava surnu päevik” — inspireeritud Euroopa keskaja maagidest, alkeemikutest, rännumeestest, vampiirilegendidest ja idamaistest muinasjuttudest ning see on üsna maitsekat tänapäeva üle tõstetud, seda ajaloolisust ja teatavat vanamoelisust oli kaasaja ja lähitulevikuga päris osavalt timmitud.
Kokku üks ilusa kujundusega kirju kogu ja suurem jagu jutte lähevad sinna õnnestumise poolele. Jah, soovitan lugeda.
Mart Sander “Kõhedad muinaslood”
Kimp jutte (“Must kast” (viiulimängija tehing), “Tegelikult” (üksildane kõrts), “Üksinduse allikas” (Udumäe kuningas), “Saatan Robert” (Tallinna saksa teatritrupp), “Öine palavik” (Flavio vanas majas), “Kolmkümmend minutit mõrva” (krimilugu), “On teil unistus?” (ande hind)), mis mulle eriti ei meeldinud. Niipalju Sandril kirjanduslikku talenti on, et hoolimata mittemeeldimisest, ei olnud tema juttude lugemine vaev. Juttude üldine aines ja teemad (mängud loomemaailma, kõheduse, ajaloo ja kirjanduslike eeskujudega) ei olnud just kuigi uued ja värsked, aga olid üsna vastuvõetavad. Ma küll ei tea, kas Sander nii mõtles, aga hommagena Wilde, Doyle’i, Balzaci, Gogoli, Stevensoni, Poe jt juttudele ning Hitchcocki ja veel ühe ja teise loomingule toimisid need jutud minu jaoks üsna hästi, ilma selle kummarduseta jääks mulle neist juttudest lihtsalt niisama lootusetult vanamoeline mulje. Suuresti on asi minu jaoks lugude tempos, mis jookseb omasoodu ja jääb vahel liiaks venima, olgu siis, kui autorile tema tekst liiga meeldima on hakanud (kuigi ei saa salata, vaimukat sõnaseadmist neis venikohtades siis on ka) või vastupidi, mõni koht on kirja pandud tuimalt, filmi ümberjutustusena, et lugejale peab ju seletama, mis vahepeal juhtus, aga erilist kirjutamisrõõmu sealt ei paista. Teine mure minu jaoks on, et ma näen situatsioone, aga ma ei näe karaktereid. Need lood, mis on alguse saanud tarbetekstidest, ei ole paraku mu meelest korralikku kirjanduslikku kuube selga saanud, aga selles, et nad oma esialgse ülesande täitsid, ma eriti ei kahtle, teistega võrreldes see viimane lugu oli tegelt juba enamvähem. Kõige parema mulje jättis mitteolnud Eestide kogumikus varem ilmunud teatrijutt, ega sealgi põhiintriig või tegelased mulle kaasaelamist pakkunud, aga taust ja õhustik olid minu jaoks usutavalt kirja pandud.
See mulle mittemeeldimine ei tähenda kindlasti lugemishoiatust, igale oma, eksole, proovida ikka võib.
“Eestid, mida ei olnud”
Mul on nii hea meel, et Hargla selle kogumiku kokku pani ja välja andis. Ega kõik jutud pole puhas kuld, aga millises jutukogus nad seda oleksidki, üldine kontseptsioon ja meeleolu ja mõttemängude rohkus on vägev ning jutupärle jagub ka. Miskipärast hakkasid mul need jutud riburada rahavakalendri ja muude tähtpäevadega seostuma:
Jaagup Mahkra “Tarvaste tulek” — jaagupipäev (mis tehtud, mis teoksil, mis tulemas, kolimisotsused ja elustiilivalikud, ühelt poolt hoogsa seiklusjutu stiilis ja teisalt muinaspaatost, miskit jäi puudu ja miskit oli üle, aga kokkuvõttes pigem heapoolne lugu);
Indrek Hargla “Clemens Fellinus, Rex Estonicum” — madisepäev (kui Lembituga kõige enam seotud päev, lugu algas mõnusalt, aga jooksisis mingil hetkel minu jaoks mitteeritihuvitavasse suunda, ma ei teagi, kas kirjutamisstiili või mõttearenduste pärast);
Heinrich Weinberg “Vabavalla kaotamine” — mihklipäev (igal oinal oma mihklipäev, mõnikord lihtsalt jõuab see mihklipäev oodatust kiiremini kätte);
Meelis Friedenthal “Kasuksepp” — usupuhastuspüha (samal päeval on ka kõigi pühakute püha, aga sel päeval olevat Martin Luther oma teesid Wittenbergis kiriku uksele naelutanud, Friedenthal oskab mind oma lugudes alati üllatada, kunagi ei lähe lugu sinna suunda, kuhu ma algul arvan minevat, minu jaoks vast kogumiku põnevaim lugu);
Mairi Laurik “Jumala armulikkus” — jüripäev (Püha Jüri kui igasuguste metsaelukatega, nii huntide kui lohedega, tegelev pühak, asi tal siis need Kreeka-Rooma koletised ka oma hoole alla võtta);
Mann Loper “See linn on meile kalliks maksma läinud” — peeterpaulipäev (ehk Tartu linna kaitsepühkute päev, jutul on mõte täitsa olemas, aga need ülitäpsed Tartu kirjeldused läksid minu jaoks liiale);
Mart Sander “Saatan Robert” — mardipäev või kadripäev (ümberrõivastamist lubavad pühad oleks ju nagu pisut teatri sugemetega kombestikuga, teatriosa oli minu jaoks huvitav, ulmeline pool mitte nii väga);
Maniakkide Tänav “Kolmanda Reichi triumf!” — kosmonautikapäev (see lugu tahaks ülelugemist, esimese hooga ahmisin lihtsalt, et oot, mis nüüd, mis nüüd, mis nüüd? :) );
Mihkel Seeder “Ernst Meele Eesti” — vabariigi aastapäev (ma ei ole kunagi eriti hästi kannatanud kõnesid, ei elus, kirjanduses ega filmides (ja ma tean, et ma olen end nii ilma jätnud päris paljudest muidu päris headest krimkadest) ja see jutt koosnes suures osas kõnest, seega lugesin diagonaalis ja teist korda enam ei taha);
Veiko Belials ja J. J. Metsavana “Piisab, kui seinale kritseldad B” — 14. juuli ja/või 15. jaanuar (vastavalt siis Prantsusmaa rahvuspüha, Bastille vallutamise aastapäev ja Pierre-Joseph Proudhoni (anarhia isa) sünnipäev, hooletu-muretu-pungilik hoogne ja peadpööritav lugu bonapartistide liikumisest Eestis);
Siim Veskimees “Valendab üksik prooton” — hingedepäev (see on see aeg, kui uksed teise maailma olla rohkem lahti kui tavapäraselt, seega sobib paralleelmaailmades müttamist kirjeldava jutu kohta mu meelest küll);
Krafinna “Elu jõud” — kõik need maarjapäevad (kes on lugenud, saab vast aru, miks :) oli usutavat ulmelist elementi, oli suurepärast meeleolu edasiandmist ja üllatavaid käike).
Lugege, eest taha või tagant ette, kõiki lugusid või ainult mõnda :) !
Heli Illipe-Sootaki väga toredad intervjuud kogumiku autoritega Reaktoris.
Sulepuru 