Ühe õhtuga sissehingamine.
Jeeeesss!
Ok, kui ma mõtlema hakkan, siis väga sügavust sel lool vist polnud, aga lugu oli kuidagi voolavalt ja õigete nõksudega kirja pandud ja lugemine rõõmuga nauditav.
Jah, järgmine palun :)
Ja jälle Liis Rodeni kaanepildiga, eksole :)
Aitäh, kirjastus Fantaasia! Selle raamatu olemasolu üle eesti keeles on mul väga hea meel!
Ma olen seda raamatut inglise keeles korra juba lugenud, aga kui see nii ilusas kujunduses eesti keeles välja tuli, ikka võtsin ja lugesin üle. Endiselt oli tore. Lisaks tulid eesti keeles nii seikluslikkus kui sarkasm kui tumedamad toonid mu jaoks paremini välja, st emotsioonide skaalal oli kõikumisi enam. Või oli mu lugemismeeleolu seekord selline, et ma lasin end rohkem üles-alla liigutada… Vahet pole, mõnus lugemiskogemus oli mõlemal puhul :)
Loterii blogis on selle raamatu kohta öeldud: “Tegu on siis kõigi eskapistlike ulmeintrovertide lugemisrõõmuga.” Eeee… jah :) Ja teine tabav lausekatke tuleb Jüri Kallaselt Ulmeseoste blogis: “…, sest mõrtsukbot käitus enamjaolt kui mingisugune niiskete silmadega lohekutsikas, kes aeg-ajalt hammustab, et omasid kaitsta.” Kah õige :)
Tõlkis Maarika Luts, mu meelest hästi tõlkis. Kaanekujundus: Liis Roden. Mul on hea meel, et Liis Rodeni looming raamatukaantele jõuab :) Mu meelest on sest kaanekujunduses professionaalsust, head stiilitunnetust ja emotsiooni.
Lugege :)
Seda raamatut soovitas Irina. Ja suur aitäh talle, ilma temata ma poleks seda raamatut võtnud, kuigi sellest on juttu olnud mujalgi.
See oli väga meeldiv lugemine. Raamat on küll õhuke, aga sinna mahub paljut: on teadlased ja uute planeetide uurimine ehk siis varasema ulmekirjanduse optimismi, on konflikti ja küünilisi spekulatsioone, on tulevikunägemus inimkonna ekspansioonist ja erinevate planeetide erinevaid ühiskonnakorraldusi, on mängu robootika reeglitega, on erinevaid tugevaid karaktereid, on seikluslikkust, on paatost, on huumorit. Ühtpidi kuidagi nunnukas, aga edasimõtlemisainet jagub kauaks.
Ja seda kõike oli äärmiselt mõnus lugeda, venitasin natuke, et raamatut kauemaks jätkuks :) Aga õnneks on olemas ka järjed, niiet seda mõrvarroboti lugu saab veel nautida:
Kui ma kolasin fännikunsti otsida, siis vahva oli see, et iga kunstnik oli roboti oma näo järgi teinud, st oli musti, valgeid, asiaate. Siia valisin ühe nukrama pildi, kus igaüks saab ise mõelda, milline selle roboti inimnägu on (pilt https://punchbuggy.tumblr.com/image/617572033649377280)
https://missbard.tumblr.com/tagged/the+murderbot+diaries on omamoodi lahendus pildiga loo meeleolu edasi andmiseks:
Sulepuru 