“Ülestõusjad ja kodukäijad”

Tosin ulmejuttu elavatest surnutest.

Mann Loper “Kungla rahvas” — pildike sellest, kuidas kultuurimälu digiteerimise projekt hakkab elama oma elu. Üsna tuntud troop, et muutuste käivitajaks on teistmoodi laps, on täitsa osavalt ära kasutatud. Kirjutamisstiil on vist meelega pisut vanamoeline, aga lugemine oli üsna meeldiv.

Indrek Hargla “Toonela tagasitulek” — kosmiline etnoõudus. Jee! Just seda tüüpi lugu, mida ma Harglalt ootan: paraja lobasusega ja huvitavate tegelastega omapäraselt folkloristikat kasutav põnevalt keriv lugu. See kosmosevärk on boonus :) Üks kogumiku lemmikutest.

Joel Jans ja Agur Tänav “Maatriksilaev” — patriootlik Matrix, piisavalt omanäoline, et plagiaadis mitte süüdistust saada. Selle tandemi kohta ootamatult turvaliselt kirjutatud ja kulgev lugu. Ma ei teagi, mida sellest nüüd nii väga arvata, aga meelde see lugu igatahes jääb.

Meelis Friedenthal “Kõik äratatakse ellu” — lugu algab I Maailmasõja päevilt ja lõpeb vist kuskil kuuekümnendatel. Kõik äratatakse ellu, aga õnne õuele ei saabu, düstoopia lehvitab tiibu. Ingel, vist tiivutu, aga mõõga ja sõnumiga…

Heinrich Weinberg “Karmavõlg” — selles loos on pisut seda “Tõrkeotsingu” maailma ja meeleolu, lisandunud on haldjad, trollid, päkapikud ja maffia asemel on lihtsam krimiliin. See lugu mulle täitsa sobis ja selles maailmas toimuvaid lugusid loeks veelgi.

Mart Kivastik “Tema tädi pärandus” — Kivastiku ulmelisema kandi lood on mulle päris hästi meeldinud, realistlikuma suuna omad mitte. See jutt oli valdavalt selle realistiku sätungiga ja mulje on pigem, et ehh, no milleks…

Kadri  Pettai “Taranditagused” — mõnusa stiili ja jutujooksuga, hea eluolukirjeldusega, toredate karakteritega, täitsa huvitava teispoolsusega jutt. Kahju ainult, et lõpp tuli kuidagi äkki ja jäi liiga lahti.

Mart Sander “Peiteaeg” — täitsa kobe ulmejutt Sandrilt, et üldjoontes jääb mu meelest alla kogumiku keskmise, aga mu senise Sandri-lugemuse skaalal on see üle keskmise Sandri jutt, niiet lugemiselamus on pigem positiivne.

Jaagup Mahkra “Kõtse talu elajajad” — stiilipuhas etnoõudus. Võrdlust Kitzbergi “Külajuttudega” võetagu komplimendi, mitte etteheitena. Laval on Eesti külaelu, nii 19. saj. paiku, jutustamisstiil pajatav-rahulik, sündmused … nojah, seda lugege ise.

Peeter Helme “Tööjõureform” — poliitika, meditsiin, zombid. Üsna keskpärane jutt, lausestamisoskust Helmel on, aga idee ja karakterid on nõrgavõitu.

Joel Jans “Hallvanake ja Ussikuningas” — etnoküberpunk. Tegevus toimub “Vinguvast jalaluust” tuttavas Kreutzwaldi mängumaailmas ja ma loeks Jansi sedasorti jutte üha edasi :) Üks kogumiku lemmikuid.

Tuuli Tolmov “Elava surnu päevik” — inspireeritud Euroopa keskaja maagidest, alkeemikutest, rännumeestest, vampiirilegendidest ja idamaistest muinasjuttudest ning see on üsna maitsekat tänapäeva üle tõstetud, seda ajaloolisust ja teatavat vanamoelisust oli kaasaja ja lähitulevikuga päris osavalt timmitud.

Kokku üks ilusa kujundusega kirju kogu ja suurem jagu jutte lähevad sinna õnnestumise poolele. Jah, soovitan lugeda.

Meelis Friedenthal “Inglite keel”

Meelis Friedenthali uus raamat ei ole täiuslik nagu inglite keel, aga sellest hoolimata on see üks mu viimase aja paremaid lugemiselamusi.

Inglite keel” rõhub üsna tugevalt mälu-pedaalile. Seda nii suurelt ja nähtvalt kui vaikselt ja vihjamisi. Oma võlu on mõlemal variandil. Laia joonega tehtu annab raamatu üldise tooni, vargsi puistatud viidete puhul on nii toredat avastusrõõmu kui kripeldamist, et mida kõike Friedenthal võis raamatusse sisse kirjutada, mida ma ära ei tabanud.

Ühest tabamishetkest sammuke kõrvale mõeldes:

Jätkates nõnda mõneti oma jutustuse “Nerissa” (kogumikus “Terra Fantastica“) temaatikat kirjutab Friedenthal  “Inglite keeles” suures osas raamatu(te)st ja trükikunstist, teksti ja kujunduse seostest, kirjapandu mõjudest ja sügavast huvist raamatu ja raamatuajaloo vastu.

Küllalt olusisel kohal on “Inglite keeles” muusika. Kui ma otsisin raamatute põhjal ja/või mõjul loodud laule, siis sain kokku päris toreda nimekirja, jagamiseks üks üsna teistsugusest raamatust inspiratsiooni saanud ja algsest versioonist hoopis teistsuguse sätungiga laul:

Ma tean Tartu Ülikooli ajaloost üsna vähe, aga just Friedrich Meniusest sattusin ma tudengipõlves seminaritööd tegema ja nii poole raamatu pealt tundus see tegelane kuidagi väga tuttav ette tulema ja nii ei läbenud ma järelsõna lugemisega raamatu lõpuni oodata. Ajalooliselt kaugemad tegelased ja olud tunduvad Friedenthalil kuidagi pisut elusamad ja värvikamad välja tulema kui kaasaegsed ja eks nüüd tuleb mul “Mesilased” ka ikka lugemisplaani võtta.

Laul, mis mul raamatut lugedes kohe meelde tuli ja mis mu meelest võtab suurepäraselt kokku raamatu põhiteemad: ajalugu, keeled, müstika, mälu, seosed, sõna jõud, säilitamispüüd ja edasikandmisel tekkida võivad vead:

(Mitmendal minutil teie aru saite, mis keeles lauldakse?)friedenthalinglitekeel

Pikemalt on raamatust kirjutatud:

Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis

“Eestid, mida ei olnud”

Mul on nii hea meel, et Hargla selle kogumiku kokku pani ja välja andis. Ega kõik jutud pole puhas kuld, aga millises jutukogus nad seda oleksidki, üldine kontseptsioon ja meeleolu ja mõttemängude rohkus on vägev ning jutupärle jagub ka. Miskipärast hakkasid mul need jutud riburada rahavakalendri ja muude tähtpäevadega seostuma:
Jaagup Mahkra “Tarvaste tulek” — jaagupipäev (mis tehtud, mis teoksil, mis tulemas, kolimisotsused ja elustiilivalikud, ühelt poolt hoogsa seiklusjutu stiilis ja teisalt muinaspaatost, miskit jäi puudu ja miskit oli üle, aga kokkuvõttes pigem heapoolne lugu);
Indrek Hargla “Clemens Fellinus, Rex Estonicum” — madisepäev (kui Lembituga kõige enam seotud päev, lugu algas mõnusalt, aga jooksisis mingil hetkel minu jaoks mitteeritihuvitavasse suunda, ma ei teagi, kas kirjutamisstiili või mõttearenduste pärast);
Heinrich Weinberg “Vabavalla kaotamine” — mihklipäev (igal oinal oma mihklipäev, mõnikord lihtsalt jõuab see mihklipäev oodatust kiiremini kätte);
Meelis Friedenthal “Kasuksepp” — usupuhastuspüha (samal päeval on ka kõigi pühakute püha, aga sel päeval olevat Martin Luther oma teesid Wittenbergis kiriku uksele naelutanud, Friedenthal oskab mind oma lugudes alati üllatada, kunagi ei lähe lugu sinna suunda, kuhu ma algul arvan minevat, minu jaoks vast kogumiku põnevaim lugu);
Mairi Laurik “Jumala armulikkus” — jüripäev (Püha Jüri kui igasuguste metsaelukatega, nii huntide kui lohedega, tegelev pühak, asi tal siis need Kreeka-Rooma koletised ka oma hoole alla võtta);
Mann Loper “See linn on meile kalliks maksma läinud” — peeterpaulipäev (ehk Tartu linna kaitsepühkute päev, jutul on mõte täitsa olemas, aga need ülitäpsed Tartu kirjeldused läksid minu jaoks liiale);
Mart Sander “Saatan Robert” — mardipäev või kadripäev (ümberrõivastamist lubavad pühad oleks ju nagu pisut teatri sugemetega kombestikuga, teatriosa oli minu jaoks huvitav, ulmeline pool mitte nii väga);
Maniakkide Tänav “Kolmanda Reichi triumf!” — kosmonautikapäev (see lugu tahaks ülelugemist, esimese hooga ahmisin lihtsalt, et oot, mis nüüd, mis nüüd, mis nüüd? :) );
Mihkel Seeder “Ernst Meele Eesti” — vabariigi aastapäev (ma ei ole kunagi eriti hästi kannatanud kõnesid, ei elus, kirjanduses ega filmides (ja ma tean, et ma olen end nii ilma jätnud päris paljudest muidu päris headest krimkadest) ja see jutt koosnes suures osas kõnest, seega lugesin diagonaalis ja teist korda enam ei taha);
Veiko Belials ja J. J. Metsavana “Piisab, kui seinale kritseldad B”  — 14. juuli ja/või 15. jaanuar (vastavalt siis Prantsusmaa rahvuspüha, Bastille vallutamise aastapäev ja Pierre-Joseph Proudhoni (anarhia isa) sünnipäev, hooletu-muretu-pungilik hoogne ja peadpööritav lugu bonapartistide liikumisest Eestis);
Siim Veskimees “Valendab üksik prooton” — hingedepäev (see on see aeg, kui uksed teise maailma olla rohkem lahti kui tavapäraselt, seega sobib paralleelmaailmades müttamist kirjeldava jutu kohta mu meelest küll);
Krafinna “Elu jõud” — kõik need maarjapäevad (kes on lugenud, saab vast aru, miks :) oli usutavat ulmelist elementi, oli suurepärast meeleolu edasiandmist ja üllatavaid käike).
Lugege, eest taha või tagant ette, kõiki lugusid või ainult mõnda :) !
Heli Illipe-Sootaki väga toredad intervjuud kogumiku autoritega Reaktoris.