“Eesti nõid”

Selle raamatu ma ostsin eelmisel aastal kirjandusfestivali Prima Vista raamatulaadalt ja seisis see raamat mul kapinurgal ja ootas. Ootas õiget aega. Ja nüüd, vahetult enne selleaastast Prima Vistat, saabuski tõeline soov seda raamatut lugeda. Juhuu! Head raamatut õige tujuga on niiiii tore lugeda!

Kõigepealt ma kiidan Indrek Harglat. Et ta selliseid teemakogumikke kokku paneb ja välja annab. Et ta on jälle nii hea teema valinud. Et ta on jutud kuidagi väga hästi järjestanud. Ja siis kiidan ma kirjutajaid. Mu meelest on peaaegu kõik siin ennast pisut ületanud ja väga hea jutu kirjutanud.

Karen Orlau “Vaba ja õnnelik maailm”. Looja ja loodu. Ladusa sisseelamisvõimalusega ja parasjagu lootuse ja lootusetusega mängiv lugu. ****

Indrek Hargla “Laul jääb samaks”. Mis Eestist saanuks, kui Põhjasõja võitnuks rootslased. Hargla nägemuses ei kuigi palju paremat, kui see, mis meile reaalsusest teada. Ja keegi ja kuidagi hakkab seda Rootsi ülemvõimu siinmail kõigutama. Keerdkäikude, ajaloovihjetega, üllatavate pööretega parasjagu pajatav alternatiivajalugu. *****

Heinrich Weinbergi “Lahke mehe tasu”. Džinnijutt selles maailmas, mida Weinberg juba mitut puhku pruukinud on. Hästi jooksev lugu. Lõpp jäi mõnusalt lahti. *****

Mann Loperi “Musta kivi nõidus”. Ühe perekonna, kus üks osapool on midagi libalooma taolist, lugu. Naine, kes võitleb oma armastuse eest. Tütar, kes ei suuda oma päritoluga leppida. Lapselaps, kes annab lootust. Nõid, kes aitab vastutahtsi. Lugu on. *****

Meelis Friedenthali “Abracadabra”. “Abracadabra” sai Tukla novellipreemia. Hästi sai. Mu meelest oli see ka kogumiku kõigekõigem lugu. Ühtipidi oli Friedenthal sinna palju ajalugu ja mõistujuttu sisse kirjutanud, teisalt oli lugu lihtne ning jutustamine lugejasõbralikum kui Friedenthalil tavaks. *****

Kadri Pettai “Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud”. Teine kogumiku libaloomalugu. Sedakorda sellisem kergem. Mulle meeldib Pettai jutustamisviis ja jutu püänt oli ka päris tore, aga nati venima või hõrdedaks jäi. ****

Tuuli Tolmovi “Katariina juhtum”. Luupainajalugu. Võlus see nõia tõstmine tänapäeva ja unenõia motiiv. Teistega võrreldes küllalt kammerlik lugu, nii tegelaste arvu kui kirjelduste poolest. *****

Joel Jansi “Vennaarm”. See lugu oleks mu meelest veel korra ülelugemist tahtnud, sest algus tundus mulle veits konarlik. Kui aga jutt jooksma hakkas, siis läks hooga. Jansi müttamisi mõisakultuuri ja külakultuuri kohtumisaladel on täitsa põnev jälgida. *****

Laura Loolaidi “Pahavara”. Hoogne etnoküberpunk. Tartu. Mulle sobis. Väga hästi. *****

Siim Veskimehe “Valvur”. Politseiniku mälestused nõiasektiga jagelemisest. Oli jutul pointi küll, aga ei köitnud väga. ****

Mika Keräneni “Agnes”. Otsanununnu Tartu lugu :) Trööpab liialt stereotüüpe, aga siia kogumikku selliseseks kergemaks vahepalaks sobis küll. ****

Berit Sootaki “Tammetalu perenaine”. Etnohorror. Laias laastus päris ehe ja hea. Pisut läks vist paljusõnaliseks, aga see ei seganud. *****

Jaagup Mahkra “Aafrika nõiad”. Mahkra on minu maitse jaoks liiga verine, aga loo ülesehituse ja loogikaga see verisus sobis ja selle vastu ei vaidle, et hästi kirjutatud. Eesti nõid Kongo kodusõja keerises.  *****

Meelis Krafti “Elurikkuse kaitseala”. Kaob külalaps kardetud metsa. Miski Krafti stiilis mind segas, aga siia kogumikku teiste kõrvale sobis hästi. ****

Karen Orlau “Mõõkade emand”. Ja looja ja looduga ka kogumik lõpeb. Ladusalt kulgev omamoodi pööretega humorika lõpuga lugu. *****

 Intervjuud autoritega Reaktoris: https://www.ulmeajakiri.ee/?intervjuu-kogumiku-eesti-noid-autorid
 Sirbis: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/noia-elu-sel-on-volu/
 ERRis: https://kultuur.err.ee/1608776575/arvustus-mitmekesine-ettekujutus-noidusest
 Reaktoris: https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-eesti-noid-ulmeantoloogia
 Blokajastusi: Rätsep https://wwwnerdlandcom.blogspot.com/2023/04/eesti-noid-koost-indrek-hargla.html , Oskar https://kirjanduslikpaevaraamat.blogspot.com/2022/07/eesti-noid-2022.html
Ulmekirjanduse Baas: http://baas.ulme.ee/?autor=867&teos=88148

 

Meelis Kraft “Veealused”

See raamat saab mu käest kümnepallisüsteemis ilusa ümmarguse 8 ära.

Tekst ise on mu jaoks selline 6-vääriline, et no pisut pealt keskmise postapo lugu. Plussiks on mu jaoks uudne maailmalõpu versioon, kuidas sinna jõutakse ja kuidas seal hakkama saadakse ja milline on lahendus inimkonnale. Ja see segipaisatud ajajoon oli hea. Ja ma ei arvanud lugemise jooksul väga käike ette ära. Nurada annaks karakterite kallal: ei olnud kuigi hästi välja joonistunud, oma rolli täitsid ära, aga sügavamat tegelaste arengut oleks tahtnud näha. Pisut kärpimist oleks ka ära kulunud, kohati jäi nagu venima. Ja mõned tehnikavidinad olid liiga deus ex machina liigast. Aga kokkuvõttes piisavalt huvitav lugu, et päev raamatu seltsis veeta. 

Lisapunkt  tuleb peatükkide motode eest. See valik oli kirju ja sobiv.

Ja üks õige priske lisapunkt tuleb küljenduse eest. Kõik, kes te raamatute väljaandmisega tegelete: Lilian Vuks-Ivanov. Jätke endale see nimi meelde, kui ilusat küljendust tahate, siis teate, kellelt küsida :)

“Täheaeg 20. Juhtumised Pahura Jumala baaris”

Aga mina käisin Pahura Jumala baaris pannkoogifestivalil!

Häli Kivisild “Juhtumised Pahura Jumala baaris”
Krepp mee ja tuhksuhkruga, kõrvale punane vein. Objektiivselt oli täitsa hea, subjektiivselt — krepp ja mesi klappisid hästi kokku, aga tuhksuhkur ja punane vein mulle lihtsalt ei maitse.
Maailm oli huvitav ja üsna omapärane, targutusi ja jumalaid sai minu maitse jaoks palju.

Laura Loolaid, Joel Jans “Moskva Hääl” 
Taldrikutäis väikseid pannkooke, kõrvale mustsõstra-, vaarika-, ja murakamoosi. Tõelised vanaema pnnkoogid, servast veidi kõrbenud, just nii nagu mulle meeldib, leidsin end kaalumast, kas on taignasse segatud kõrvitsat, mannat või kohupiima või piisas tegijate heast tahtest, et nii maitsvad pannkoogid välja tulid. 
Mäng tuntud ajaloojutustamise viisidega ja stereotüüpidega, mis tõi järjest uusi pöördeid ja huvitavaid lahendusi, mis lõppes kenasti ära, aga jättis autoritele võimaluse samas maailmas edasi toimetada. Mu jaoks kogumiku parim jutt.

Rait Piir “Raha ei tunne maailmavaadet” 
Pliinid hapukoorega, kõrvale segamahl sortsu viinaga. Natike nätske, aga täitsa maitsev ja meenutas üheksakümnendaid.
Eesti-keskne tulevikulugu, mis müttab suht väikeste inimeste skaalal, aga toob ühiskonnamuutuste mõjud seda paremini esile. Natuke nurgeline, aga päris huvitav lugemine. 

Karri Tiigisoon “Q-ketas” 
Matrjoškalikud pätsikesed, kõrvale klaas vett. Sellised tavalised, ei kiida, ei nurise.
Lugu on selline keskmine, ei kiida, ei nurise.

Marek Liinev “Ood inimlikkusele seitsmes vaatuses”
Masajas pannkook. Kõrvale klaasis midagi värvilist ja hägust. Meenus päkapikuleib (kes veel ei tea, siis päkapikuleib on hea vaatamiseks, mälestusesemeks, naelte tagumiseks, viskerelvaks jne, igal juhul mitte söömiseks). Joogi jätsin puutumata.
Jutt, mida ma ei viitsinud läbi lugeda, viis vaatust lugesin ära ja leidsin, et ma ei hakka ennast rohkem piinama.

Jaagup Mahkra “Doktor Hartley orjad”
Ameerika pannkoogid vahtrasiirupi ja kultuurmustikatega. Kõrvale viski jääga ja klaas värsket verd. Jaa, pannkoogis segunesid kodused ja võõrad maitsed, viski oli hea, aga verd oli liiga palju.
19. saj. alguse lõunaosariikide õhustik oli mu meelest hästi tabatud (no palju ma ikka sest tegelikust õhustikust tean, niipalju kui kirjandusest on ette sattunud ja seda pole just palju). Miinuseks, et neid veressumpamisi läks mu jaoks paljuks, plussiks, et autor ei vaadanud pelgalt õuduskirjanduse kaanonite poole, vaid pani sisse ka pisut sf-i.

Elo-Mall Toomet “Teist teed” 
Odrajahupannkoogid serveeritud röstitud kaerahelveste ja meega, kõrvale leedriveini. Mmm. Hea oli. Palju sellist kraami korraga ei taha, aga aegajalt on väga kosutav.
Fantaasiakirjanduse klassikute ja eesti rahvajuttude segunemisel tekkinud kena väike jutt, mida oli hea lugeda.

Meelis Kraft “Terminal Borealis”
Kutsakujuline pannkook, kõrvale viski- ja tekilakapslid. Natuke jahune ja tehismaitsega, aga vaesel ajal käib küll.
Mitte just suurem asi kosmosekrimka, aga väga valus ka lugeda ei olnud.

Joel Jans, Jaagup Mahkra “Läbi musta kivi” 
Ekstra õhukesed suured pannkoogid marmelaadiga, kõrval peotäis kive. Peaaegu täiuslik tasakaal kodususe ja idamaisuse vahel. Ja kivid panin taskusse, mine tea, millal vaja läheb.
Postapo möll ja palveränd kõrbes. Hästi kirjutatud ulmemärul.

Tõnis Hallaste “Noa teritamine”
Poolik veganpannkook, kõrval nuga. Kokk oli ära unustanud, et kui tema oma tahtejõuga sööb igasugust vegantoodet, siis mitteveganitele peaks mingeid maitseasendajaid leiutama. 
Lugu ju oli, aga mu jaoks nii veniv ja igapäevane, et ei idee ega kujund ei mänginud mu jaoks välja. Ka lõppes see lugu mu jaoks ära just siis, kui toimus pööre, kustmaalt oleks asi võinud huvitavaks minna.

Mia Lisette Tamme “Maha müüdud hinged”
Magus mustikapannkook vahukoorega, kõrvale must kohv. Natuke lääge, aga lootustandev.
Jutus oli õhustik, tegelased ja ühtteist veel. Sutsu palju oli eeskujudelele toetumist, aga mul on tunne, et sellest kirjutajast võib veel asja saada.

Lõpuks jagas Mairi Laurik ka pisikese pitsi mangolikööri ehk järelsõnana kokkuvõtte jutuvõistluse žürii tööst ja muljetest.

Kokkuvõttes — oli huvitav :)