Mehis Heinsaar “Kadunud hõim”

Ma nii tahtsin, et see raamat mulle meeldiks. Noh, et Heinsaar ja nii. Heinsaare looming on mulle üldiselt meeldinud, iseäranis hästi luule ja mõned jutud, näiteks see, kus Ohhoota meri külla tuleb. Aga selles romaanis ma seda heinsaarelikku imet ei leidnud, jaa, kirjutamise stiil oli selline peaaegu tavaheinsaarelik — lopsakas ja loodusrikas, omade toredate vimkadega ja tabavate kirjeldustega — , aga sisu suhtes oli mul suht möhh, et mul oli tunne, et seda lugu olen ma juba lugenud. Ja paraku, kui ulmekirjanduse radadele minna, siis peab arvestama, et lugeja ootab, et ta leiab sealt ka midagi uut… Järele mõeldes — kel hunnikut lugemiskogemust all ei ole, siis sel on uudsust ka. Ja võib-olla oli mul lihtsalt lugedes sant tuju. Niiet lugetagu ikka :)

Minu TOP 3 (etno)õudusjuttu: Karen Orlau “Rannahiidsed”, Indrek Hargla “Väendru”, Maniakkide Tänav “Läbi valu ja vaeva”. Ja minu esiõudukaautor on Matt Barker. Lugetagu noid ka :)

Erakkond “Üheksavägine”, Lehte Hainsalu “Olla üheksavägine”

Sattus Lehte Hainsalu meenutusteraamat pihku ja lugesin üsna hooga läbi. Ma väga mälestusi ei armasta, aga see oli päris kena tükk lugemist. Kunagi ma kirjutasin Hainsalust kursusetöö, seega midagi oli tuttavat, aga küllalt palju oli minu jaoks ka uut. Kuigi see raamat pole kuigi mahukas, siis tundub mulle, et selle raamatu kaudu saab Hainsalu isiku ja loomingu mõistmisele natuke lähemale küll. Ja ajastut ja ajalugu avab ka kuidagi servapidi ja omamoodi. Ilusas keeles kirjutatud pealegi. Aga kui see on selline eluõhtune tagasivaatav raamat, siis Erakkonna “Üheksavägine” on nooruslik kambakesi esmailmumine. Takkajärgi on päris põnev vaadata, et kes kuhu on välja jõudnud ja millest kunagi alustanud. Mõned luuletused sellest kogust (erinevatelt autoritelt) on endiselt mu lemmikud.