Misasi see nüüd oli? Et ühtpidi on situatsioon üsna omapärane — lumetormi ajal jäävad raamatukokku lumevarju raamatukoguhoidja Nora, turvamees Vlado, värske lesk Marlene, koolitüdruk Jasmine ja kodutu Lewis. Kui juba erinevad inimesed sunnitult koos on, siis tekib nii pingeid kui teatud ühistunnet. Kõige enam on avatud Nora minevik ja mõtted ja kõige vähem saab teada Vladost. Karakterid on isegi olemas, kuigi liiga stereotüüpsed, aga küllaltki usutavad. Probleemide pundar, mis öisest vestlust välja koorub, on päris lahmakas: tervis, sõltuvus, kaassõltuvus, lein, üksindus, süütunne, oma eesmärkide seadmine ja püüdmine, sassis perekonnalood ja sassimineku äärel sõpruslood. Lugedes oli valdavalt peaaegu päris kirjanduse moodi, siitsealt logises, aga üldiselt polnud väga viga. Ja siis tuli lõpp ameerikaliku suhkruglasuuriga. Et ühtpidi kena, et autor tegelastele õnnelikke lõppe välja mõtles, aga ega need mõnede tegelaste puhul kuigi usutavad tundunud. Kokkuvõttes mõjus see raamat kuidagi programmilisena ja see ei olnud eriti hea tunne. Ei soovita ega hoiata. Mu jaoks keskpärane lugu.
Sulepuru 