Lugesin selle raamatu läbi sisemise sunnihäälega, et lugemise väljakutse ja kodulooline mõõde. Esialgu tundus, et kõige positiivsem lause, mis ma suudan selle raamatu kohta öelda, on, et nii halb ei olnud, et oleks vanduma pannud. Need lugejad, kes otsivad “elust ja inimestest”, võivad isegi keskmiselt hea lugemiselamuse saada, sest on mitu põlvkonda naisi, suhtekeerkäike, ajastukirjeldusi ja kinnisvaramuresid, autor on oma loo ja saladused läbi mõelnud, ülekonstrueeritud küll tundus, aga pigem olgu nii kui loogikaaukudega. Stiil ei ole hea, aga otseselt halb ka mitte. Unenäod olid kirjanduslikkust lisav võte, kuigi ma isiklikult seda võtet ei salli, siis siia raamatusse kuidagi sobis. Ajaloodetailidega oli nii, et mõni asi võis ju kuskilt tuttavgi ette tulla, aga mingid asjad olid sellised, et tuli tahtmine toriseda, et nii see nüüd küll ei olnud. Aga eks meil kõigil ole oma kogemus ja vaatepunkt. Tegevustik ka just usutavusega ei hiilanud, aga see asjaolu segas kuidagi vähem. Et mulle see raamat ei meeldinud ja ma ei usu, et see kunagi kellegi lemmikraamat oleks, aga et mõnele lugejale ajaviiteks enamvähem sobib, seda võib küll olla.
Merle Sild on kunstnik. Ma toon siia näitena mõne lillepildi, kuna need tunduvad raamatu meeleoluga kõige paremini sobivat, aga tal on ka maastikke, figuure, abstraktsemat ja igast muud, näiteks kangadisaini. Mõned ta pildi meeldivad mulle päris hästi.
Sulepuru 