Mihkel Raua suhtes mul erilisi eelarvamusi ei ole (kui mitte lugeda eelarvamuseks seda, et ma arvan, et ta oskab kirjutada ja kui ta suu lahti teeb või end kirjasõnas väljendada võtab, siis enamasti on tal ka midagi öelda – sel juhul sai eelarvamus kinnitust), küll aga on mul eelarvamused eneseabiraamatute suhtes, mitte küll sellisel kujul, nagu Mihkel oma raamatus kirjutab, et ei ole kunagi lugenud ja ei plaani ka, niikuinii on jama, vaid et ma olen mõnda ikka lugenud ka, aga statistiliselt olen ma igast loetud raamatust leidnud ühe kasutuskõlbliku lause – ja seda on nagu vähevõitu… Raua raamatus oli kasutuskõlblikke lauseid rohkem: mõned neist on kasutuses, mõne kasutuselevõttu võiks kaaluda, mõned tunduvad kasutatavad, aga ma lihtsalt ei viitsi, mõned oleks nagu kasutatavad, aga praktilises maailmas ei toimi, ja mõned on niisama toredad lugeda, mis sest, et ma nendega nõus ei ole. Mis mulle meeldis, oli see, et kogu raamatut läbib üks väga sümpaatne soovitus: “Otsi ja proovi ja leia endale sobiv,” ning nõuanne, et inimesi, olukordi ja ka eneseabitehnikaid tuleks proovida rohkem läbi huumoriprisma kaeda (näitelause: “Nii kaua, kui ma suudan ellu naljaga suhtuda, hakkavad ka kõige lamedamad hakkamasaamistehnikad tööle.” lk. 134).
Sulepuru 