Kõnni-kõnni-kõnni, iga päev, kuskil 10 kilti, näiteks Viljandist Pärile ja tagasi… Eeee, ei ole mu jaoks just inspireeriv teema, sest erinevalt oma paljudest tuttavatest, kes naudivad kõndimist kui sellist, on minu jaoks kõndimine ilma selge eesmärgita või kui bussiga saab ka täiesti ajaraisk ja ma ei suuda ses protsessis miskit rõõmsat või nauditavat leida. Aga inimesed on erinevad ja tore on :) Juurde veel see, et see raamat on nii mõnusas lobases stiilis kirja saanud, mu meelest on see möla vaimukamgi kui n Mihkel Raua oma. Mind raamat kõnni-usku ei pööranud, aga on täitsa võimalus olemas, et mõnda lugejat pöörab. Niiet kes tahab lasta end pöörata, lugegu, või kui on ümbruskonnas kedagi, keda tahaks pöörata, siis võib raamatu selle inimese käeulatusse sokutada :)
Sulepuru 