Otsisin USA antipoodi ja hulpisin keset India ookeani, lähemale jäid Antarktika, Austraalia, Madagaskar, Mosambiik ja Lõuna-Aafrika Vabariik. Tuli mõte lugeda “Minu…” sarja, aga need autorid on kõik na noorekesed. Siis jäi valikuks LAV, sealt on kaks kirjandusnobelisti, neist valisin naise.
Kui Tiina sõnastas teema “loe selle piirkonna loodusest, kultuurist või poliitikast”, siis ma kahtlustan, et ta pidas silmas aimekirjandust, aga kuna ta seda otsesõnu välja ei öelnud, siis võtsin ikkagi ilukirjanduse, sest mu meelest annab ilukirjanduse lugemine võõra maa kohta natuke rohkem üldist arusaama, kui annaks reisijuhi või muu teaberaamatu lugemine. Kusjuures mu meelest igapäevaeluolu detaile saab kõige paremini kätte krimkadest, üldist meelsust ulmekatest.
Mis ma siis sellest raamatust teada sain? Ei suurt miskit, mida ma enne juba ei teadnud — et on pinged valgete ja mustade ja mustade ja mustade vahel, et on kaevandused ja Krügeri rahvuspark, et on kaasaegsed linnad ja savannid-onnid. Nipet-näpet eluolulist ja looduskirjeldused juurde. Raamat on kirjutatud 1981, tundub, et ajendatuna Soweto ülestõusust 1976. aastal. Raamatus kirjeldatud massirahutused said tegelikkuseks hiljem, väiksemas mõõtkavas ja rahumeelsema lahendusega (Mandela oli ikka imemees, et ta üheksakümnendatel selles suures segaduses mingigi tasakaalu suutis luua), aga see kirjaniku tunnetus, et vanamoodi see asi enam kesta ei saa, läks käiku küll. Lootus kunagi sel maal kõigil koos rahulikult elada on ilus (ja meenutab kuidagi Tšehhovit), aga valge elanikkonna väljaränne, millest raamatus vaid üksikisiku ja idee tasandil räägitakse, on praegu trend.
Mul on tunne, et ma ei saagi päris ja põhjani aru saama “valge mehe süüst”, sest eestlastel puudub ajaloos see kogemus, et olla kolonisaator (lätlastel on see muide olemas, 17. sajandil oli Kuramaa hertsogiriigil kolooniad Tobago saarel Lõuna-Ameerika rannikul ja Gambia jõe suudmealal Lääne-Aafrikas ning sealkandis võivat tänini läti perekonnanimesid kohata), seega mingid kihid ses raamatus jäid puhtteoreetiliseks, kuigi ma saan aru, et olid määratud just sellele nupule vajutama. Ja need nupud, et kuidas inimesed kriisisituatsioonis käituvad ja kuidas mingite parameetrite muutudes muutub ka grupidünaamika, mind praegusel hetkel eriti ei huvitanud, kuigi need vist olidki poliitilise olukorra kriitika kõrval raamatu peateemad.
Niiet see lugemine hinge ei läinud, romaan tundus pigem ajaloose väärtuse kui kaasaegse kirjandusena. Mitmes mõttes oli minu jaoks Lõuna-Aafrika Vabariigi kohta kaasahaaravam ja silmi avama panev hoopis kunagi ammu näppu jäänud fotograaf Juhan Kuusi näituse kataloog. Aga mõttelisel kaardil sain linnukese kirja, et sealt kaugelt maalt kah miskit loetud.
Lõppu üks ilus pilt Nelson Mandelast ja Nadine Gordimerist:
Sulepuru 