Neil Gaiman “Suits ja peeglid”

Sa lebad vannis. Vees on nii vannisoola kui vannivahtu, vanni äärel mõned küünlad ja su käes on šampanjapokaal. Lõhnad, segunevad lõhnad, igaüks on äratuntav ja omamoodi nauditav, natuke veel ja saabuks lõhnaküllusest tekkinud peavalu, aga ei, sinna piirini on kröömike veel aega. Must kass tuleb sulle seltsi, kõnnib pahakspaneval ilmel ettevaatlikult mööda vanni äärt. Äkki ta libastub ja hetk hiljem on sul vasakul käel ja näol kriimud. Kokkupuutest soolase veega hakkavad kriimud kipitama, aga päriselt valus ei ole. Küünlad jäid püsti, ainult kõiguvad vaikselt, välja arvatud see üks, mis hulbib õnnetult vannivees ja millest sul paremal põlvel on nüüd nädalaid paranev põletusarm. Parunessi vaim tuleb vaikselt ja palmib su juukseid. Vaimu puude on jahe ja õrn ja selle hõng ulatub põlvenigi. Pats on ilus, kuid pusasid täis. Tahad end peeglist vaadata, aga tunned end Dracula nõona, sest peegel on udu-udune ja näitab vaid valgustäppe ja pimedust. Ja pimedust. Ja pimedust. Lööd käega. Paruness hajub kui suits. Mõtled korraks pooleliolevale raamatule ja vedeled veel vannis. Kuni hakkab pisut kõhe. Ega sa täpselt teagi, kas see kõhedus on jahenevast vanniveest või peeglist vastuvaatavast pimedusest või enda rebasesabadega rappaminevatest mõtetest, aga selleks korraks saab küll. Kass on ka juba ehmatusest üle saanud ja nurub pai. Kass ja kohv ja raamat ootavad. Vannivesi voolab kohtuma Cthulhuga. Pimedus libistab end vanni alla, aga mõni laik tuleb suga kaasa. Ja sa ei tea, kas see on sama tükk pimedust, mis viimati. Ja milline tuleb järgmisel korral.

Et siis. Mulle meeldis. Ikka meeldis. Ilus ja kriipiv korraga. Ja minu  jaoks oli neis lugudes see müstiline miski, jumala puudutus või peegeldus ammukadunud templist. (Kuigi kõik pole kuld ja ma olen nõus, et enamiku oma luuletustest oleks Gaiman võinud pigem proosana lahendada.)

Illustratsioonid Dave McKean, välja arvatud see viimane tundmatu.
Lisalugemist: Leila Liivak Reaktoris, kolm Loterii blogis 

Neil Gaiman, Colleen Doran “Snow, Glass, Apples”

On ju ilus!

Lumivalgekese lugu võõrasema pilgu läbi.

Imetore, et see Neil Gaimani jutt nüüd ka sellisel kujul olemas on! Kuigi ma pean tunnistama, et sellest raamatust tundsin ma pisutpisut vähem rõõmu kui ma lootsin. Loo idee on endiselt hea ja Gaiman oskab hästi sõnu valida ning Colleen Dorani pildid on imeilusad. Paraku olid need pildid on mu jaoks liialt illustreerivad või näpuga näitavad ning lihtsalt tekstina lugedes oli mu jaoks lugu mõjusam. Või segas see, et ma juba teadsin, mis toimuma hakkab. Või on mul momendil nendest ümberjutustatud Lumivalgekestest natuke küllalt saanud. Aga raamat on ikkagi nii ilus!

Ja soovitan. Kas siis seda koomiksivarianti või jutuna (mingi aeg oli see legaalselt wõrgus vabalt loetav, võib-olla on praegugi), kuidas kellegi lugemiseelistustega paremini sobib.

Neil Gaiman, Terry Pratchett “Good Omens”

Vaatasin filmi, õigemini küll sarja, ja olin rahul. Üsna raamatutruu, ühtteist oli küll juurde poogitud ja mõned asjad välja jäetud, aga see sobis. Visuaal ja näitlejate mäng olid väga head, tempo parasjagu ning kõige tähtsam, et see raamatu meeleolu kandus sarja ka üle. “Häid endeid” olen ma lugenud korda mitu, selline vaimukas hea jutujooksuga tujutõstmisraamat, peale sarja otsustasin ingliskeelsena ka üle lugeda. Ja mulje ei muutunud, st et Tiina Randus on eestikeelse tõlke puhul teinud head tööd. Niiet lugege, eesti või inglise keeles, ja laske tujul tõusta :)

Fännipilte on netis kuhjaga.

petimetrek.tumblr.com

http://www.deviantart.com/juliedillon/

üksikud ja tuvastamata

ja lõppu nägemus sellest, et kuidas seda lugu kirjutati http://www.deviantart.com/littledogstar

Neil Gaiman “Death”

Siia raamatusse on kokku kogutud “Sandmani” koomiksisarja peategelase Sandmani ehk Morpheuse ehk Dreami (ja kui ma tahaks seda nime tõlkida, siis siinkohal on see paras nuputamine, sest lihtsalt Uni oleks nagu liiga napp, Une-Mati liig kodukootud, Uneliivamees liig võõrik ja unistamise aspekt jääb neist kõigist välja) õe Deathi (Surma) lood, n lugu Surma kord sajandis võetavast vabast päevast, mille ta veedab surelikuna, või lugu tuntud lauljast, kelle armsam Surmaga kaupa teeb, või lugu Veneetsia läheduses  pisisaarel olevast ajakapslist. Mõtlemapanevad, melanhoolsed, aga väga elujaatavad lood. Raamatu lõpus on ligi 50 lk erinevate kunstnike illustratsioone.

Hayley Campbell “The Art of Neil Gaiman”

Jee! Ma nüüd ei ole päris kindel, kas see Jee! on Hayley Campbelli kirjutamisoskuste tõttu või lihtsalt kriitikavaba fänni hõigatus, et Jee! tema lemmikautorist on rikkalikult illustreeritud ilus elulooraamat välja antud, aga olgu kuidas on, süda on rõõmus, silmad säravad ja päev on jälle toredam.

See on üheltpoolt selline tavapärane biograafia, et lapsepõlv, poisiiga, noorus ja mis siis kõik edasi sai (lõpetades 50. sünnipäeva peoga), teisalt on sel üsna omamoodi vaatenurk sõltuvalt autori isikust — Hayley Campbelli isa on tuntud koomiksikunstnik Eddie Campbell (kelle tuntuim töö on vast Alan Moore’i koomiks “From Hell”) ja Hayley tunneb Neil Gaimani plikaeast peale. Hayley Campbell on väga palju pööranud tähelepanu Neil Gaimanile kui koomiksite autorile (tavakirjandusloos oleks suurima tähelepanu pälvinud romaanid) ja näha on, et kui juttu on koomiksitest, siis Hayley valdab teemat väga hästi. Tänu oma pikaealisele tutvusele ja sõbrasuhetele sai ta kasutada Gaimani isiklikku arhiivi ja sealt on ka pildimaterjalina lugejale väga huvitavaid näiteid toodud. Raamatu toon on soe ja asjalik, hoolimata sõbrastaatusest isiklikuks ei minda ja fookuses on ikkagi Neil Gaimani looming.

Minu jaoks oli raamatus üsna palju üllatavat. Kõigepealt muidugi sissevaade koomiksimaailma, millega ma kuigi hästi kursis ei ole ja mis on kuidagi teiste reeglitega kui kirjandusmaailm või filmimaailm. Ja siis sellised toredad infokillud, et ideest teostuseni kulus “Kalmisturaamatu” puhul Gaimanil 23 aastat, kuidas tuli idee ja kuidas otsus, et nüüd on see hetk, mil tuleb raamat valmis kirjutada. Ja siis see, kui palju on Gaiman kirjutanud ja ümberkirjutanud tekste, mis kunagi käiku ei läinud (põhiliselt on see seotud filmimaailmaga). Ja kuidas seda filmindusega seotud frustratsiooni on aidanud leevendada õnnestunud raadio-projektid. Ja kuidas lasteraamatutest on on Dave McKeani piltidega USA versioon ja Chris Riddelli piltidega UK versioon. Ja kuidas ta on teadlikult võidelnud selle nimel, et ta saaks kirjutada, mida ise tahab ja ei peaks vastama mingitele ootustele. Jne, jne :)

Intervjuu raamatu autoriga http://www.comicsbeat.com/interview-hayley-campbell-on-interviewing-neil-gaiman-and-the-strange-things-in-his-attic/
Eestikeelne arvustus http://bukahoolik.blogspot.com.ee/2016/01/hayley-campbell-art-of-neil-gaiman.html
Pildil Neil Gaiman, eessõna autor Audrey Niffenegger ja raamatu autor Hayley Campbell.

 

 

Neil Gaiman “Black Orchid”

“Kas sa tead, milline elevant välja näeb?” — “Ei tea.” — “Aga krokodill?” — “Ei tea.” — “Novot, elevant pole üldse krokodilli moodi…” Sellest vanast anekdoodist on teisigi versioone, aga minu lugemiselamusega klapib just see.

Ma olen aru saanud, et postmodernismi üks väljund on see, kui miksitakse erinevatest tuntud asjadest kokku, pillutakse vihjeid paremale ja vasakule ja nii nagu muuseas sünnib sellest täiesti uus lugu. Et siis on see “Must Orhidee” ikka väga postmodernistlik teos. Ma ise ei saanud küll pooltelegi pudrunõudele pihta, alates sellest, et ma ei teadnudki, et Must Orhidee ei ole originaalkarakter…

Kui ma üritan seda koomiksit tutvustada läbi millegi, mida ma olen varem sattunud nägema, siis selleks on suuresti “Sin City” (nii koomiksi kui filmi kujul) — see väheste värvidega kuritegelik linnamaailm ja enda ja maailmaga puntras vaimsete häiretega tegelased ning jutustaja kõrvalhääl.

Teised koomiksid: Batman ja Superman, mis tulevad mulle tele/filmi vahendusena, ühest on pärit üks tegevuskoht ja kõrvaltegelane ja teisest teine.

Ja siis on need värvid, mis esindavad loodust ja elu ja mis oleks justkui pärit psühhedeelsest kunstist.

Dave McKeani pildid on väga ilusad ja mõjuvad ning Neil Gaimani jutustatud lugu on gaimanlikult kaasahaarav ja üllatusi pakkuv. Hilisem taustauuring tõi välja, et kui ma superkangelaste koomikstega rohkem tuttav oleksin, siis tõenäolist seda vihjete virrvarri ja mängu ilu oleks olnud hulga rohkem tabada. Aga isegi omamata vajaminevat eelinfot ja lugemust, julgen ma väita, et Gaimani koomiks on hoolimata hoogsatest võitlusstseenidest kuidagi ebasuperkangelaslikult inimlik ja rahulikult kulgev…

Neil Gaiman “The Sleeper and the Spindle”

See esindab siis ühte mu lemmikžanri — olemasolevate lugudega mängimine nii, et miskit vanast on alles, aga kõik on hoopis teistmoodi. Sedakorda siis omamoodi “Uinuv kaunitar”. Gaiman on sõnatäpne, jutuosav ja natuke melanhoolne (ja seda raamatut lugedes kumises mul miskipärast tema hääletämber ja jutustamisviis kõrvus) ning osav üllatama, Chris Riddelli kuld-must-valged illustratsioonid teevad ilusast loost ilusa raamatu.

Neil Gaiman “Norse Mythology”

Seda raamatut ma ootasin kaua ja esimesel võimalusel lugesin läbi ka, muljetamine on nüüd venima jäänud. Võib-olla seepärast, et kuigi see oli väga hea — Gaiman on ju suurepärane jutustaja — ei olnud see lausa peadpööritavalt hea (mida ma salaja lootsin seda olevat). Miskipärast ootasin ma Gaimani enda fantaasialendu rohkem, aga ka sellise tuntud lugude kaanonipärase jutustajana on Gaiman teinud väga kena etteaste. Pisut paistab küll välja see, et Gaimani lemmiktegelane kogu sest Põhjala jumalate kambast on Loki, aga sedagi eelistust ei eksponeeri ta ülemäära. Ainus etteheide, mis mul raamatule on, tuleneb minu isiklikust Põhjala müüdimaailma tunnetusest — nimelt püüab Gaiman panna lood kindlasse ajalisse järjestusse, kuigi ta eessõnas pisut nagu vihjamisi toetaks minu arusaama, et lugusid jutustatakse hämarikus ja kõik toimub samal ajal — samal ajal on Ragnarök nii olnud kui olemata. Aga ikkagi — nauditavalt jutustatud lood, enamjagu tuttavad, vaid Loki lapsukesed olin ära unustanud, sestap ka selline pilt siia lõppu:

Pildid: http://www.kris-and-jen.tumblr.com/ , http://jen-and-kris.deviantart.com/

ja päris lõppu: