Mis saab siis, kui kokku panna Sherlock Holmes ja Cthulhu-müüdid?
Saab päris tore ja põnev kirjanduslik mäng. Mäng, kus ei ole ette teada, mis läheb nüüd selles tavapärases “Etüüd punases” rada pidi (läheb päris palju, eriti esialgne tutvustus ja üldine elukorraldus) ja kus astuvad mängu Iidsed (minu jaoks mitmetes üllatavates kohtades) ja kuidas kulgeb krimilugu ja…
Lugu on stiilne ja nutikas ja ka kunstniku töö on stiilne ja nutikas. Ja kunstnik võtab vahelehtedele mängu ka muid tolle ajastu märksõnu.
Üks asi, millele ma mõtlema jäin, et kuigi Arthur Conan Doyle’i raamatutes Watson on minajutustaja, jääb ta siiski kuidagi kõrvaltegelaseks, adaptsioonides — teatrilaval, filmides ja koomiksites — on Watson rohkem nähtaval. Ja see siin oli Watsoni lugu isegi rohkem, kui tavalistes ületõstmistes.
See pole nüüd puhas briti asi, Neil Gaimani jutu on koomiksivormi tõstnud Brasiilia koomiksikunstnik Rafael Albuquerque, aga ma arvan, et mahub punkti alla küll. Kui kellelegi see koomiks näppu jääb, siis soovitan sisse vaadata.
Sa lebad vannis. Vees on nii vannisoola kui vannivahtu, vanni äärel mõned küünlad ja su käes on šampanjapokaal. Lõhnad, segunevad lõhnad, igaüks on äratuntav ja omamoodi nauditav, natuke veel ja saabuks lõhnaküllusest tekkinud peavalu, aga ei, sinna piirini on kröömike veel aega. Must kass tuleb sulle seltsi, kõnnib pahakspaneval ilmel ettevaatlikult mööda vanni äärt. Äkki ta libastub ja hetk hiljem on sul vasakul käel ja näol kriimud. Kokkupuutest soolase veega hakkavad kriimud kipitama, aga päriselt valus ei ole. Küünlad jäid püsti, ainult kõiguvad vaikselt, välja arvatud see üks, mis hulbib õnnetult vannivees ja millest sul paremal põlvel on nüüd nädalaid paranev põletusarm. Parunessi vaim tuleb vaikselt ja palmib su juukseid. Vaimu puude on jahe ja õrn ja selle hõng ulatub põlvenigi. Pats on ilus, kuid pusasid täis. Tahad end peeglist vaadata, aga tunned end Dracula nõona, sest peegel on udu-udune ja näitab vaid valgustäppe ja pimedust. Ja pimedust. Ja pimedust. Lööd käega. Paruness hajub kui suits. Mõtled korraks pooleliolevale raamatule ja vedeled veel vannis. Kuni hakkab pisut kõhe. Ega sa täpselt teagi, kas see kõhedus on jahenevast vanniveest või peeglist vastuvaatavast pimedusest või enda rebasesabadega rappaminevatest mõtetest, aga selleks korraks saab küll. Kass on ka juba ehmatusest üle saanud ja nurub pai. Kass ja kohv ja raamat ootavad. Vannivesi voolab kohtuma Cthulhuga. Pimedus libistab end vanni alla, aga mõni laik tuleb suga kaasa. Ja sa ei tea, kas see on sama tükk pimedust, mis viimati. Ja milline tuleb järgmisel korral.
Lugege! Hea on :)
Vaatasin filmi, õigemini küll sarja, ja olin rahul. Üsna raamatutruu, ühtteist oli küll juurde poogitud ja mõned asjad välja jäetud, aga see sobis. Visuaal ja näitlejate mäng olid väga head, tempo parasjagu ning kõige tähtsam, et see raamatu meeleolu kandus sarja ka üle. “Häid endeid” olen ma lugenud korda mitu, selline vaimukas hea jutujooksuga tujutõstmisraamat, peale sarja otsustasin ingliskeelsena ka üle lugeda. Ja mulje ei muutunud, st et Tiina Randus on eestikeelse tõlke puhul teinud head tööd. Niiet lugege, eesti või inglise keeles, ja laske tujul tõusta :)
Sulepuru 