Olga Tokarczuk “E. E.”

See on mu kolmas Tokarczuk ja ma sain aru, et ma loen tema tekste kuidagi teistmoodi, kui kõiki teisi raamatuid. Ma olen üldiselt see tüüp, kes eelistab enda jaoks huvitavat sisu kaunile kirjandusele, kui need kaks kokku saavad, on muidugi eriti tore, aga üldjuhul maabub mul mulle mittehuvitava sisu ja mittehuvitavate karakteritega kaunis kirjandus “meh” kategooriasse, mu jaoks põnev, kuigi konarlikult jutustatud, lugu võib tõusta peaaegu lemmikuks. Aga Tokarczuk kirjutab tihtipeale asjadest — siin raamatus siis 20. saj alguse Saksa-Poola linnakese tavapäraste ja mitte võib-olla nii tavapäraste inimeste tavapärasest elust, spiritismist ja psühhoanalüüsi üle jahumisest –, mis mulle eriti korda ei lähe ja karakterid on ka pigem mu jaoks igavad, aga ma sukeldun teksti ja lasen sel tekstil voolata ja lasen sel tekstil end kanda ja kogu kriitiline osa ajust, muuhulgas ka see osa, mis võtaks analüüsida, et miks see raamat on üldse kirjutatud, uinub kuskil nurgas ja ei liiguta oimugi ning tulemuseks on suurepärane lugemiselamus. Jälle. Kuidas?

Üks ilulause ka:

… me teame rohkem, kui tähele paneme, me lisame oma mõtted, ootused ja harjumused sellele, mida näeme, konstrueerides sel kombel maailma oma kujutluste järgi. Kas siis see, mida me näeme, on tõeline?

Olga Tokarczuk “Ühe Raamatu otsijate teekond”

Ühest küljest ja teisest küljest. Ühest küljest ma seda raamatut hooga igale ettejuhtuvale soovitama ei hakka, aga teisest küljest olen ma veendunud, et nii mõnigi inimene võiks päris hea lugemiselamuse saada. Ühest küljest mulle see peateema — alkeemia, kristlik müstika, 17.-18. saj. vahetuse aegsed Prantsuse kombed, jumalikkuse üle targutamine — eriti korda ei läinud, aga teisest küljest oli nii hästi kirjutatud, et vedas looga kaasa. Lipikuid tsitaatide väljanoppimiseks sai ka raamatu vahele üksjagu, aga üle lugedes olid need kõik kuidagi looga nii seotud, et mingit eraldi väljatõstet ma ei teeks. Kuskilt küljest meenutas natuke Süskindi “Parfüümi” — oli see kirjutamisstiil või pelgalt sarnane koht ja ajastu või et eripärane kangelane teekonnal? ei tea, aga miskit oli. Ulmelist osa oli paar lehekülge, muidu ajalooline ajasturomaan (mis avab inimloomuse neid kihte, mis autorile tänases päevas olulised on). Jah.

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”

Mul ootas see raamat juba jupp aega lugemist, kolleeg, kelle arvamust usaldan, ütles, et on hea. Nüüd võtsin kuulda ka Triinu Rannaääre soovitust. Ja oli hea. Väga hea. Ma ei tea, mis nipiga Tokarczuk pani mind paljude teemade, mis mulle muidu kirjanduses suht närvidele käivad — horoskoobid, suurtähtede kasutus, looduse liigilusad kirjeldused, igapäevaaskeldused, kinnismõtetega peategelane, kaebekirjad ametiasutustele, tsitaadirohkus, metafüüsilised mõtisklused jne –, peale lausa heldima. Müsteerium. Kõige paremas mõttes. Mul on hea meel, et ma enne raamatu lugemist eriti arvustusi/sisututvustusi ei lugenud, ma olin loo kulust ikka tõsiselt üllatunud. Märt Väljataga on kirjutanud: “Olga Tokarczuki krimiromaan on oma pealispindses absurdsuses teetass, mille sisse mahub tõepoolest palju-palju rohkem kui ainult üks tassitäis.” Mhmhm, mahub jah.

Ma ei ole just kuigi agar raamatutest tsitaatide noppija, aga seekord ei suutnud vastu panna (tsitaadid on suvalises järjekorras):

*Lumi oli just sadanud ja
madal talvine Päike tupsutas talle puna palgele.*

*Kõige parem on rääkida ikka iseendaga.
Vähemalt ei ole siis vääritimõistmist.*

*Jäljed lumel dokumenteerisid siin iga liikumist, lumi
pani hoolika kroonikuna kirja Loomade ja inimeste sammud.*

[Tõlkimisest] *Las ilmutab oma mõistuse pimikus
inglise negatiividest poola lauseid.*

*Mingi mõttes on temasugused isikud — kes
valdavad sulge — hädaohtlikud. Kohe kerkib esile kahtlus,
et asjad ei ole nii, nagu näivad — et mitte tema ise kui isik,
vaid silm, mis lakkamatult vaatab, muudab selle, mida ta näeb, lauseteks; ja nii kisub ta tegelikkuse paljaks sellest,
mis on kõige tähtsam — väljendamatusest.*

*Meile taskulambiga valgust näidates kiskusin pimedusest välja heledaid laike, millest oli kadunid iga värv.*

*Vihma sadas ja prožektorite valguses muutusid vihmapiisad
pikkadeks hõbeniitideks, justkui kard jõulukuusel.*

[Õuduskirjandusest] *Selliste asjade lugemine nähtavasti
süvendas temas veendumust, et me ei ela kõigist maailmadest
kõige hullemas, ja õpetas optimismi.*

*Need mäed tekkisid arvatavasti üksnes selleks, et oleks ilus.*

*Kurbus on väga tähtis sõna maailma defineerimisel. See on fundamentaalne, see on viies ürgelement, kvitessents.*

*Psüühika on meie kaitsesüsteem — kannab hoolt selle eest, et me kunagi ei mõistaks seda, mis on meie ümber. See tegeleb peamiselt informatsiooni filtreerimisega, ehhki meie mälu võimalused on tohutud. Sest teadmise raskust ei ole võimalik kellelgi kanda.*

*Me elame maailmas, mille ise välja mõtleme.
Me määrame, mis on hea ja mis mitte, joonistame tähenduste kaardi… Ja pärast maadleme kogu elu sellega, mis me endale välja mõtlesime. Probleem on selles, et igaühel on oma versioon, ja seepärast on nii raske inimestel üksteist mõista.*