Orson Scott Card “Songmaster”

Ma enam ei mälta, millise valemiga ma selle teemasse sobiva raamatu välja otsisin, aga igatahes kätte ma ta sain. “Songmaster” on Orson Scott Cardi kolmas romaan. Ma olin seni lugenud Cardilt ainult romaani “Enderi mäng” ja juttu “Kuninglik liha” ja mõlemad olid mitte just meeldivad, aga mõtlemapanevad ja kaasahaaravad lugemised, nii et keskmisest paremat lugemiskogemust ma ootasin küll. Ja sain ka. Tulevikumaailm, inimkond mööda planeete laiali, on Impeerium keskusega Maal ja kuskil kõrvalises kandis on Laulumaja, kus õpetatakse lapsi professionaalseteks lauljateks ning vanuses 9-15 lähevad lapsed laia ilma (tegelikult siis valitud õukondadesse) laululindudeks. Ja nagu ikka, on keegi natuke teistmoodi ja lööb kaardid segi, et laululinnuks küll läheb, aga tagasitulemine võtab oluliselt kauem aega. Ja siin on samamoodi nagu “Enderis” maailma mastaapsust ja kaasahaaravat kirjeldust ning see lapse üleelusuuruse vastutuse teema, lisaks näpuotsaga üllatavat rafineeritud julmust nagu “Kuninglikus lihas”, aga lisaks on ka sõprust ja toetust ja muidugi muusika. Muusika mõju inimestele on uuritud, aga ega väga täpselt keegi ikkagi ei tea, mis meid just muusika juures võlub, seda enam, et inimesed on ka erinevad, n minu jaoks on kõrged lauluhääled tihtipeale tüütud, aldid-bassid-baritonid on hoopis meeldivamad kuulata kui sopranid-tenorid, aga miskipärast peetakse loomulikuks, et “heledad healed” on ilusad…. No see muusika ja laulmine on muidugi siin raamatus oma ulmelise vindiga ja hoiab lugu kenasti koos. Ja lõpuleheküljed toovad veel ühe minu jaoks olulise teema sisse — see, kuidas me lugusid mäletame ja unustame ja uuesti loome. Mulle tundub, et kriitikud on sellele raamatule takkajärgi külge pookinud teemasid ja hoiakuid, mida selles raamatus tegelikult pole, aga noh, eks igaüks loe ju läbi oma silmade ja veendumuste ja kui autor eraelus ei meeldi, siis on vahel väga lihtne loomingule ka jama külge mõelda, olgugi, et seda ei pruugi seal tegelikult olla.