Paavo Matsin “Must päike”

Tegevuskoht: Võru

Tegelased: Friedrich Reinhold Kreutzwald, Lydia Koidula, Viktor von Hehn, Georg Julius von Schultz-Bertram, Marie (Mart) Heiberg, Berk Vaher, Jan Kaus, Ibrahim Hannibal, Friedrich Robert Faehlmann, Rootsi kuninganna Kristiina, mustad ja valged toonekured, Võru linnarahvas.

Süžee: Jabur. Lopsakalt jabur.

Stiil: Külluslikult keelemänge ja stiilide segu, sekka väga lahedaid lauseid, millel oleks potentsiaali muutuda lendlauseteks, kui piisav kriitiline hulk lugejaid neid märkaks ja taaskasutama hakkaks.

Mulje: Nii ja naa. Oli huvitav lugedes oodata, et no kelle Matsin nüüd mängu toob ja mismoodi ta selle peapeale pöörab. Osad pööramised olid täitsa nutikad ja osad olid nagu lati alt läbiminekud ja meh. Keelega on mängtud kuninglikult ja tulemuseks oli nii lusti kui teatud tüdimust uuskeelenditest. Matsini suur lugemus paistab sest teosest küll välja, aga mingi eputamise maik on man, kõik see jutt ei lähe nii sujuvalt kui võiks. Jaburasse süžeesse oli ühtpidi küllalt lihtne sisse elada, teisalt viskas sisse mingeid koolipoisnalju, mis panid mind õlgu kehitama. Huumoriga on üldse ju nii, et kas klapib või mitte, et mul üldjuhul ei klappinud, aga tõenäoliselt on lugejaid, kellele klapib. Ja ma olen ennegi lugenud raamatuid, kus ma mingi koha peal mõtlen, et ahah, see peaks nüüd nali olema, minu jaoks naljakas pole, aga mis seal ikka. Mõtteid, mis suunas mingeid asju tõlgendada võiks, tekkis lugedest päris palju, aga kuskile püsivamalt need mõtted end sisse ei seadnud. Üks on küll selge — selle raamatu lugemine polnud vaev.

Lugemissoovitus: Najah, proovida ikka võib, äkki sobib. Alati võib ju jutu pooleli ka jätta ja esimestest lehekülgedest mingi stiilimulje ikka kätte saada.

Paavo Matsin “Kongo tango”

Budapest, London, Kairo, Brüssel, Praha. Rongad, ingel, krahv Saint-Germaine. Sufid, juudid, vabamüürlased. Briti rongameister, Tšehhi alkeemiateadur, Belgia kelner. Legendid, legendid, legendid…

Kuidas need pusletükid omavahel kokku käivad ja millised tükid siit nimistust välja jäid, jätan ma lugedatahtjatele endile lugeda, ütlen vaid, et mu meelest olid põnevad nii tükid üksiti kui kogu pilt, mis pärast kokku sai.

Matsinilt olen ma varem lugenud “Gogoli diskot” ja too mulle ei meeldinud, ei olnud mu jaoks ei huvitav, originaalne ega vaimukas ja tundus liiga lõdva randmega kokku kirjutatud. “Kongo tango” oli hoopis teine tera, oli haaret ja taustatööd, kohalolutunnet ja fantaasialendu, mängu ilu ja ka rappimist. Mulle meeldib, kui mulle jääb mulje, et autor on teemaga kursis ja paneb raamatusse vaid need killud, mida peab just selle loo jutustamiseks vajalikuks, aga kuskil kirjaniku ajuriiulil on taustamaterjali mitme raamatu jagu, “Kongo tangost” mulle see mulje jäi. “Gogoli disko” monstrumsõnadest oli alles vaid sürpriis-kapriis, selle väljendi võis muu üsna täpse ja ladusa ning parasjagu tempot hoidva sõnajärje puhul ära taluda.

Kui siinseal on vaidlust olnud, et kas on ulme, siis ma erilist kõhklusalust ei näe, mu meelest tavaline urban fantasy, mu lugemisajaloost sobiksid võrdluseks vast enim Brom ja Charles de Lint.