See raamat näeb kena välja.
Aga lugemiselamus on jorradi-jorradi-jorr. Okei, paar lauset olid enam-vähem, aga üldmulje oli mage.
Igav, ebausutav ja valikud, millest millises mahus kirjutada, minu jaoks täiesti arusaamatud.
Jorrrr, — selline karakter ja selline elukäik ja kui uskuda järelsõna, siis hunnik uurimistööd, ning tulemus on suht ilmetu käkk.
Raamatu põhiprobleem on ikkagi see, et ma ei usu. Ei usu, et on aasta 1917, ei usu, et naine kirjutab nii oma tütrele, ei usu, et nähes korra ilusat idamaist tantsu minnakse seda paari aasta pärast lavale esitama ilma igasuguse harjutamiseta, ei usu sõnavara ja ei usu kangelannat. Lõpus advokaadi osa oli juba natike usutav, aga siis oli pettumus juba liiga suur, et püüda sealt midagi head leida.
A no eks igaüks saa mõelda Mata Harile oma loo…
Sulepuru 