Viiekümnendate algupool on veel üsna hõre, kes on vait ja kes paneb punast, aga viiekümnendate teine pool hakkab juba vaikselt looma, need Siberist tagasitulnud vanemad ja targemad (n Jaan Kross) ning päris noored avali ja õhinas ja uue reaalsusega kohanenud (n Lehte Hainsalu) saavad võimaluse oma loomingut avaldada.
Paul Haavaoks on vanuseliselt küll palju lähemal Jaan Krossile kui Lehte Hainsalule, aga tema esikkogu “Peipsi rannalt” (1957) liigitaks ma pigem selle noore ja õhina alla. Selle kogu teemad on suures osas (pilguga tublisti üle poole) autori lapsepõlves, aga ikkagi on seda maailmaavastamist mu meelest kuidagi oluliselt rohkem kui maailmatunnetamist. Loodust on Haavaoksal küll ohtralt — kõik need järved ja jõed ja luhad ja põllud ja niidud ja lilled ja muud — selle jaoks on tal mingi eriline märkamine. Luulevorm on valdavalt selline traditsiooniline riimiline, valdavalt jookseb keskmiselt kenasti, aga mingeid imelikke lombakusi tuleb ka vahel sisse. Soovitama ma seda kogu ei hakka, aga kui ma mõtlen Haavaoksa hilisematele kogudele (ma tean, et mõnda ma olen lugenud), siis läks ta mu meelest vanemast peast paremaks, et mingit hilisemat kogu võiks huvi tekkimise korral ehk sirvida. Kui tahta põhjalikumat retke Haavaoksa loomingusse, siis möödunud aastal ilmus Haavaoksa koondkogu “Palumaad ja rannahääled”, mis on mul endal lugemata, aga infona on vast abiks.
Sulepuru 