Noo-oh–jaa-ah. Üks üsna segane raamat. Ajaloost, arhitektuurist, religioonist, filosoofiast, ajast, elust, surmast, saatusest, ohvritest, kuritööst, kirjandusest, mängust. Intellektuaalselt oli mu jaoks suht huvitav, emotsionaalselt oli mu jaoks meh. Kuigi ma arvan, et mu nooremale minale (n lugenuks ma seda raamatut seal 1998. aasta paiku, kui see eesti keeles ilmus (miks ma seda siis ei lugenud?)) oleks see raamat oluliselt rohkem meeldinud, paljud mängud olid veel avastamata ja nii mõnestki mõttest ja võttest polnud veel tüdimust, kuigi ma kardan, et see lõpp oleks mind ka siis häirinud. Mulle ei meeldinud, aga ma arvan, et ma saan aru, miks see raamat võiks mõnele teisele lugejale meeldida.
Sulepuru 