Philip Reeve „Larklight”

reevelarklightPhilp Reeve’i „Larklight ehk valgete ämblike kättemaks ehk Saturni rõngasteni ja tagasi: virgutav lugu suurest vaprusest kosmose kaugemas servas” on aurupunk-lastekas/noortekas.

Ääremärkus aurupungist

Aurupunki olen ma kuulnud/lugenud defineeritavat peamiselt:
a) ulmekirjanduse kaudu – aurupunk kui ulme, täpsemalt teadusulme alamžanr, kus sisepõlemismootori, tuumaenergia ja elektroonika asemel on edasi arendatud aurumasinate ja mehhaanika võimalusi;
b) moevoolu kaudu – aurupunk kui 19. sajandi/20. sajandi alguse moest ja gooti subkultuurist mõjutatud korsettidest, torukübaratest, pruuni kõikvõimalikest varjunditest, prillidest ja hammasratastest vaimustuv stiil.

Seetõttu oli kuidagi värskendav ühes inglise kirjanduse loengus kuulata versiooni c) — aurupunk kui kirjandusstiil, mis on edasi arenenud historitsistlikkust voolust (parema puudumisel on laenatud termin arhitektuuriajaloost, ainult et 19. saj. moes olnud gootijäljendused on tänapäeva kirjanduspildis asendunud vikoriaanliku ajajärgu jäljendusega, näitena Sarah Watersi „Osavnäpp”).

Ääremärkus noortekirjandusest

Sattusin just lugema artiklit „Miks täiskasvanud peaksid häbenema, et nad loevad noortekirjandust”. Argumendid olid küllalt veenvalt esitatud, aga kuna ma selle lausega ka peale pikka põhjendamist ikkagi nõus ei ole, siis ma sellele artiklile ka ei viita.

See jagamine, et mis on just noortekirjandus, on kaunis keeruline. Tavakäsitlus ütleb vanusevahemiku 13-17, aga ka raamatuti kõigub see vanus ühele või teisele poole. Eks see määratlus sõltu vist suuresti lugeja kõhutundest ja kirjastuse turundusosakonna otsusest no ja vahel võetakse autori sõnu ka kuulda.

Raamatust endast ka

„Larklight” on hoogne, põnev, toredate karakteritega, hea stiilitajuga kirja pandud fantaasiaküllane lugu, mis segab aurupunki fantasy-ga.

Tegevus toimub 1851. aastal, Briti Impeerium ulatub üle poole Päikesesüsteemi, suur maailmanäitus Londonis on tulemas ja selle taustal võitleb 9-aastane noorsand Art kosmoseämblike vastu oma Kuu-taguse kodu, õe, vanemate ja Briti Impeeriumi eest. Egas kõik kuigi libedalt lähe, aga kus häda, seal abi. Lõppu ära spoilerdades – kõik saavad päästetud, ainult maailmanäituseks ehitatud Kristallpalee leiab õnnetu otsa.

Kiidusõnad lähevad raamatu kujundusele. Tilk tõrva meepotis – š-tähe asemel kaste lugeda oli tüütu.

Raamatumuljeid mujalt:

reevesurelikudPhilip Reeve’il on eesti keeles ilmud veel “Surelikud masinad”, “Kuldseeklid” ja “Põrgulikud leiutised”. Muljeid:

Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis