Nojah. Mul on hea meel, et see sarja neljas osa ikkagi eesti keeles ära ilmus ja jätkuvalt Kristina Uluotsa profis tõlkes. Lugemise enda üle kuidagi nii hea meel ei ole. Vist oli tegelt mul selle raamatu lugemise jaoks väga vale aeg, sest ega see ju iseenesest kehvem kui eelmised polnud ja eelmised mulle ju meeldisid… A ei edenend kuidagi ja jäi emotsionaalselt võõraks, oleks ikka toona pidanud ühe soojaga kogu sarja ära lugema. Kuigi see päris lõpp tõi küll korraks sooja tunde: lugu lõpeb esimese raamatu avalausega.
Oi, guugel andis teada, et sarjas on veel kolm romaani ja trobikond jutte. Rahva Raamat, kuhu siis need ülejäänud ometi jäid?
Rubriigi arhiiv: Philip Reeve
Philip Reeve “Surelikud masinad”, “Kuldseeklid”, “Põrgulikud leiutised”
Ma ei ole kindel, et Philip Reeve on väga populaarne kirjanik, aga üsna tuntud, loetud ja hinnatud kirjanik kindlasti.
“Surelikud masinad” ilmus algselt 2001. aastal ja eesti keeles 2006. aastal ning kordustrükina 2018. aastal, peaaegu sama jutt käib “Kuldseeklite” kohta, ainult et selle originaal ilmus 2003. aastal. “Põrgulikud leiutised” ilmus ingliskeelsena 2005. aastal, eesti keeles 2010. aastal ja kordustrükk 2018. aastal. Eks kordustrükk võeti ette, kuna 2018. aastal tuli välja ka Peter Jacksoni film “Surelikud masinad”, mida ma paraku siiani näinud ei ole, ja värske raamatu ainetel tehtud film tõstab alati korraks raamatu populaarsust.
Sarja esimest osa olen ma kunagi lugenud ja see tundus siis nii teistmoodi. Esiteks oli see üks esimesi eesti keeles ilmunud aurupungi teoseid ja siis lugedes ahmisin ma eelkõige fantaasialendu. Teiseks, nüüd takkajärgi pilguga vaadates, mu meelest tuli Reeve selle natuke karmimat sorti (noh, et laipu ei loeta ja vägavalda on mitut sorti ja inimesed pole nii mustvalged midagi (kuigi peategelane Tom on kõigest hoolimata nii valge kaabu kui üldse olla saab) ja ideoloogilist ajupesu on väga mitmesugust) noortekirjanduse laine eesotsas.
Märksõnad, millega seda sarja tavaliselt kirjeldatakse, on liikuvad linnad, õhulaevad, seikluslikkus. Aga kõik see on mu meelest lihtsalt butafooria, värvikas, pilkupüüdev, loo kulgu toetav ja väga oluline, aga ikkagi butafooria. Raamatute põhisisu on minu jaoks valikud, ideoloogiad, reetmised, andestamised, süsteemid ja süsteemile vastuhaku võimalused, ideaalide sobitumine reaalsusesse, tasapisi targemaks kasvamine, tehnoloogia areng, keskkond, vastutus, traumad, piirsituatsioonid, lootus. Kirja on see saanud seiklusrikka fantaasiloona, kus mitmeid üllatavaid süžeepöörakuid, pisut prätšetlikku huumorit, eripäraseid ja ambivalentseid karaktereid ning uudset ja fantaasiarikast tegevuskeskkonda.
Hester Shaw on nutikas, julge, eesmärgikindel ja isepäine. Tom Natsworthy on nutikas, julge, suhtleja ja kohaneja. “Surelike masinate” ajal on nad nii 15-16 kutsikad, silmad pärani maailma avastamas, “Kuldseeklites” aasta-paar vanemad ja selgemalt oma kohta ja elusuunda otsivad ning “Põrgulikes leiutistes” koguni poole vanemad, ise lapsevanemad, kaalumas valikute õigsust.
Kui Tom uurib ja passitab nähtut oma ideaalidega, siis Hester on oma ideaalid ammu kaotanud. Aga kui nad kokku saavad, siis suudavad nad üksteiselt ühtteist õppida. Tom Hesterilt vastupidavust ja reaaliatega arvestamist, Hester Tomilt inimestega suhtlemist, kuigi lõpuni välja on Tom idealistlik maailmaparandaja, kes vahel libastub, ja Hester küüniline opurtunist, kel on omad hetked. Hesteri jaoks on “minu inimesed” väga-väga väike ring ja Tomi jaoks peaaegu kõik, kellega ta kohtuma sattub. See, milliseks autor Hesteri ja Tomi kolmandaks raamatuks kujundas, oli ausalt öelda pettumus, aga mõtlemisainet jagus seda enam.
Lühidalt on “Surelikud masinad” ideaalid, poliitika, kättemaks, “Kuldseeklid” traditsioonid, valed, eesmärk, “Põrgulikud leiutised” fassaad, sepitsused, tulevik.
Jaa, need raamatud on päris hea lugemine. Kaasahaaravust ja kihte jagub, oleneb lugejast, millised kihid ta parasjagu mängu võtab. Kristina Uluotsa tõlge on ka kiitust väärt.
Philip Reeve „Larklight”
Philp Reeve’i „Larklight ehk valgete ämblike kättemaks ehk Saturni rõngasteni ja tagasi: virgutav lugu suurest vaprusest kosmose kaugemas servas” on aurupunk-lastekas/noortekas.
Ääremärkus aurupungist
Aurupunki olen ma kuulnud/lugenud defineeritavat peamiselt:
a) ulmekirjanduse kaudu – aurupunk kui ulme, täpsemalt teadusulme alamžanr, kus sisepõlemismootori, tuumaenergia ja elektroonika asemel on edasi arendatud aurumasinate ja mehhaanika võimalusi;
b) moevoolu kaudu – aurupunk kui 19. sajandi/20. sajandi alguse moest ja gooti subkultuurist mõjutatud korsettidest, torukübaratest, pruuni kõikvõimalikest varjunditest, prillidest ja hammasratastest vaimustuv stiil.
Seetõttu oli kuidagi värskendav ühes inglise kirjanduse loengus kuulata versiooni c) — aurupunk kui kirjandusstiil, mis on edasi arenenud historitsistlikkust voolust (parema puudumisel on laenatud termin arhitektuuriajaloost, ainult et 19. saj. moes olnud gootijäljendused on tänapäeva kirjanduspildis asendunud vikoriaanliku ajajärgu jäljendusega, näitena Sarah Watersi „Osavnäpp”).
Ääremärkus noortekirjandusest
Sattusin just lugema artiklit „Miks täiskasvanud peaksid häbenema, et nad loevad noortekirjandust”. Argumendid olid küllalt veenvalt esitatud, aga kuna ma selle lausega ka peale pikka põhjendamist ikkagi nõus ei ole, siis ma sellele artiklile ka ei viita.
See jagamine, et mis on just noortekirjandus, on kaunis keeruline. Tavakäsitlus ütleb vanusevahemiku 13-17, aga ka raamatuti kõigub see vanus ühele või teisele poole. Eks see määratlus sõltu vist suuresti lugeja kõhutundest ja kirjastuse turundusosakonna otsusest no ja vahel võetakse autori sõnu ka kuulda.
Raamatust endast ka
„Larklight” on hoogne, põnev, toredate karakteritega, hea stiilitajuga kirja pandud fantaasiaküllane lugu, mis segab aurupunki fantasy-ga.
Tegevus toimub 1851. aastal, Briti Impeerium ulatub üle poole Päikesesüsteemi, suur maailmanäitus Londonis on tulemas ja selle taustal võitleb 9-aastane noorsand Art kosmoseämblike vastu oma Kuu-taguse kodu, õe, vanemate ja Briti Impeeriumi eest. Egas kõik kuigi libedalt lähe, aga kus häda, seal abi. Lõppu ära spoilerdades – kõik saavad päästetud, ainult maailmanäituseks ehitatud Kristallpalee leiab õnnetu otsa.
Kiidusõnad lähevad raamatu kujundusele. Tilk tõrva meepotis – š-tähe asemel kaste lugeda oli tüütu.
Raamatumuljeid mujalt:
- Ove Hillep ajakirjas Reaktor
- Ulmekirjanduse Baasis Joel Jans (loodetavasti lisandub Baasi selle raamatu kohta veel arvamusi)
Philip Reeve’il on eesti keeles ilmud veel “Surelikud masinad”, “Kuldseeklid” ja “Põrgulikud leiutised”. Muljeid:
- J. J. Metsavana, Ove Hillep “Näljaste linnade kroonika” ajakirjas Reaktor
- Raul Sulbi “Tuumasõjajärgne aurupunk Sarmaatia tasandikel”, “Reetmine ja lunastus jääväljade linnas” ja “Philip Reeve ja tema põrgulikult julm maailm” oma blogis
- Kadri “Philip Reeve, Surelikud masinad” Hirvelossi blogis
- Philip Reeve “Surelike Masinate tetraloogia” Trükiveakuradi blogis
- “Philip Reeve – Surelikud masinad (2006)”, “Philip Reeve – Kuldseeklid (2006)”, “Philip Reeve – Põrgulikud leiutised (2010)” Loterii blogis
- “Surelikud masinad”, “Kuldseeklid”, “Põrgulikud leiutised” Ulmekirjanduse Baasis
Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis
Sulepuru 