Kuidagi väga hästi sobis see raamat Amberi printside sarja järele. Et jälle võimuvõitlused, iseendaks jäämine, vangistuses vastupidamine, sõprade ja vaenlaste muutuv seis, kahtlused, otsused, tagajärjed ja ootamatud pöörded. Aga kõik see on palju realistlikumas keskkonnas, kümmekond aastat tagasi Tartus. Stiil on kuidagi eriti otse ja sirge, aga kui sellega natuke harjuda (mul võttis see nii paarkümmend lehekülge aega), siis läheb raamat hooga edasi ja veab põnevusega lõpuni välja. Ja peale Amberit oli paremini meeles ka, et ma loen ilukirjandust, muidu oleks ikka väga masendav lugu olnud, kuigi nii intervjuu autoriga kui Anvelti kommentaar annavad aimu, et mingid tõejooned selles raamatus tegelikult on ka…
Sulepuru 