Ma ei ole just kuigi tihti rahul kirjastajatepoolsete raamatu-tutvustustekstidega, aga selle raamatu puhul tahan kiita, et jaa, täitsa hästi kirjutatud ja nii sobiv.
Ray Bradbury noorteromaan «Halloweenipuu» (The Halloween Tree; 1972) on klassikule iseloomulikult õudusfantaasia, mõtteline edasiarendus või paralleelteos romaanile «Vist on kuri tulekul» (ek. 1999). Halloweeniõhtul kommijahile suundunud kaheksa poissi avastavad, et kõikvõimas deemon surnute vallast on ühe nende sõbra ootamatult röövinud. Läbi erinevate ajastute ja kultuuride tema jälgi ajades ja teda päästa üritades avastavad nad halloweeni-püha mütoloogilisi juuri ja algupära ning õpivad tundma, kuidas surmahirm, viirastused ja tondid on kujundanud inimtsivilisatsiooni ajalugu. Raamatu põhjal valminud täispika animafilmi stsenaariumi eest võitis Bradbury 1994. aastal Emmy auhinna. 2020. aasta suvel tuli uudis, et Warner Brothers kavatseb teose põhjal filmi teha.
Mis sinna ikka lisada. Bradbury laused on ilusad, jutujätk põnev ja meeleolude loomises on Bradbury meister. “Halloweenipuu” on mu meelest nooremale lugejale kui oli “Vist on kuri tulekul“, sest viimase puhul ma ei tundnud, et ma lugemiseks sutsu liiga vana olen, aga “Halloweenipuu” puhul tundsin küll. Et liiga pedagoogiliseks ja konstrueerituks jäi mu jaoks, aga ma arvan, et peategelaste vanuses (11-12-aastased) oleks see üks hiiglama vahva ning avastuste- ja emotsiooniderohke lugemine.
Kel halloweeni-teema painama jääb, siis Raul Sulbi järelsõnas on edasilugemisviiteid küllaga.
Mõned muljetelingid: Liine Toomse Tallinna Keskraamatukogu lehel, Karl Martin Sinijärv Rahvusraamatukogu lehel, Loterii blogis, Raamatulaeka blogis, Triinu raamatublogis.
Jälle üks raamat, mille puhul ma endalt küsin, et miks ma seda varem ei lugenud…
Sulepuru 