Noortefantasy nädalalõpp. Et tuli tuju ja olid järjest riiulis olemas.
***
“The Queen’s Rising” on mõõga, mantli ja maagia lugu. Kõige enam on siin loos mantlit, nii otseselt — siin raamatus on mantel staatuse näitaja — kui ülekantud — mantel kui intriigid — tähenduses.
Peategelane-minajutustaja on loo alguses 10-aastane, enamiku raamatu tegevusajast 17-aastane. Ta käib erilises koolis, kus traditsiooniliselt on viis õppeainet ja viis õpilast, tema on kuues ja üleliigne, ta proovib nii kunsti, muusikat kui dramaatikat, aga jääb lõpuks teaduse juurde pidama. Teadus on siinkohal põhiliselt ajalugu. Ema on surnud ja isast ei tea ta midagi. Selgub, et isa on pärit naaberkuningriigist, kuningriigist, kus valdavalt olid troonil maagiavõimetega kuningannad, aga umbes 150 aastat tagasi asi muutus ja sealt edasi on olnud maagiata kuningad. 25 aastat tagasi oli kuningannapooldajate ülestõus, mis julmalt maha suruti, aga osad pääsesid pakku, peategelase kuningriiki. Keerulisi käike pidi satub tüdruk intriigide keskele, et taas kuninganna troonile tõsta.
Kahes ajas käimist pole palju, aga sel on loo edasiviimises oluline roll, tüdruk näeb 150-aasta taguseid sündmusi läbi ühe oma esivanema silmade.
See raamat meeldis mulle päris hästi, selline ootamatute pööretega, usutava ja sümpaatse peategelasega, kes on küll eriline, aga kes ei ole päriselt see väljavalitu ja troonipärija, vaid kes on nutikas taustajõud, et kuninganna troonile jõuaks. Raamatus oli tunda mingeid Šoti-mõjusid, rohkem küll sellised popkultuurilised ja stereotüüpsed, aga südame tegid lugemise ajal soojaks ikka. Armulugu on vaoshoitud ja viktoriaanlik ja väga vanilje, aga kuna kogu raamatu õhustik on selline muinasjutuline ja peategelane on viimased 7 aastat põhimõtteliselt kloostrikoolis olnud, siis miks mitte, siia raamatusse selline lähenemine sobis.
Fun fact — raamatu kaardil on kohanimi Morna :)
***
Raamatu järg “The Queen’s Resistance” oleks võinud kirjutamata jääda. Esimene raamat lõppes ju kuidagi kenasti ära.
Intriige ja vägivalda ja ootamatuid loopöördeid on siin raamatus ohtralt, aga see ohtrus ei tule raamatule kasuks, kui on ainult tegevus ja väga vähe tegelaste mõtteid, siis läheb ka lugemine igavaks. Üks suur miinus on, et raamatus on nüüd kaks jutustajat. Kui tüdruku hääl on enamvähem usutav, siis panna 27-aastane noormees mõtlema nagu mõtleks 12-aastane tütarlaps … eee … ei ole hea mõte.
Raamatu järelsõnast sain aru, et nii järg kui kaks jutustajahäält olid kirjastusepoolne surve. Et jah, kuigi head toimetajad on kuldaväärt, siis vahel toimetajad ka eksivad.
***
“Sisters of Sword & Song” on eraldi, hoopis teises maailmas ja hoopis teiste tegelastega raamat.
Inspiratsiooni on saadud antiigist. Peategelased on ühest kaugest oliivitalust pärit õekesed. Üks neist astub armeesse ja teine satub maagi kirjutajaks ja mõlemad intriigide ja salasepitsuste keskele.
Lugemiselamus on selline kahe eelnevalt loetud raamatu vahepeal, et hea nagu väga ei olnud, aga ega halb nagu ka väga ei olnud, noorele lugejale täitsa soovitaks, aga täiskasvanumale mitte eriti.
***
Kokkuvõttes — kui Rebecca Ross võtab kirjutada järgmise tütarlapseliku muinasjutulise seiklusloo, siis ma täitsa usun, et sellest võib omas niššis üsna hea raamat saada, aga meeskaraktereid võiks esialgu veel kõrvaltegelastena või mustandites proovida ja arendada, ehk kunagi kaugemas tulevikus saavad need nõksud ka selgemaks.
Sulepuru 