Lugu on lihtne: sünnib siia ilma üks tüdruklaps, käib koolis ja ülikoolis, töötab paar aastat õpetajana ja kooleb.
Stiil nii lihtne ei ole. Ma arvasin, et mulle meeldivad aavikismid, aga terve raamatutäie sihandse kõnepruugi takka on mul igast lühendet ja ülespuhut sõnastusist mõneks ajaks kõrini. See läheb üle :) Millalgi. Ja alul oli ju huvitavgi sellist teistmoodi keelekasutust lugeda. Ja ma arvan, et ju see keelekasutus üks põhjuseid oli, miks Reed Morn Looduse romaanivõistlusel teise koha sai. Teine põhjus oli vast aines — töölisklassi päritolu (varemalt oli romaanide aineseks pigem maaelu) vaimseid kõrgusi otsiv naisterahvas (Aaviku “Ruth” oli küll juba mõnda aega olemas ja ühteteist veel, aga ikkagi), kes väldib paaniliselt sotsiaalset suhtlust (uus psühholoogiline vaatenurk eesti kirjanduses). Siin on väga vähe dialoogi (esimene on lk 38) ja needki kahekõned, mis on, on üsna sisutud, näide kolmandast dialoogist lk 77: “Kevad!” — “Jaa, kevad!”…
Eneseharimise mõttes kirjandusloolise lugemisena kannatas lugeda küll, aga ega ma seda raamatut kellelgi vabatahtlikuks lugemiseks küll ei julge soovitada.
Sulepuru 