Reeli Reinaus “Mõõkade äss”

See kleit! Ok, lõige on selline keskmine, aga vähemalt on voogav ja maani. Aga see värv! See tumeroheline! See on nii ilus! No selle Rahvaraamatu pildi peal on nõksa liiga tume, aga päriselus kaanel on see õige värv :)

(Ja jube kahju on, et see kaanekujundus sellise natike odava mulje jätab, et kontseptsioon ju nagu on, aga detailid on ligadilogadi, selline tunne, et kujundajal on täpselt see üks päev puudu jäänud.)

Raamat oleks sobinud ka eelarvamuse punkti alla, sest ma olen Reinausilt kunagi midagi lugenud, lugemise ajal mõelnud, et tast saab asja, avastanud siis, et see oli juba teabmitmes raamat ning teinud järelduse, et no ju siis ei saanud asja. Aga nüüd olen ümberkaudu kuulnud kiidusõnu ja mõtlesin, et annan veel võimaluse. Ja hea, et andsin, on asja saanud küll :)

Reinaus on ise ühes intervjuus lahti seletanud, miks ta selle raamatu kirjutas. Päris nii, nagu autor arvas, ma seda küll lugejana vastu ei võtnud, aga teemapüstituste eest tulevad plusspunktid, olgu nende lahtikirjutamistega, nagu on. Täpsemalt on siis kaks suuremat teemat: ärevushäired (kuidas need peategelasel avalduvad, miks tekkisid, kuidas leevendust leida jne) ja esoteerika (liigne usk ennetesse ja ennustamisse). Aga see kõik on vaid taust või vahend loo jutustamiseks. Ja lugu on. Kriminaalne. Saladusi, eksitusi, varjamisi, niidiotsi ja valejälgi, kõike niiet küll. Tavapärasemad ja tavapäratumad teisemeea mured ja rõõmud ja enese- ja kaaslaseotsingud sinna vahele. Ja ongi päris korralik noortekrimka olemas. Mulle meeldis, et tegelased olid inimesed, mitte papinukud. Natuke puised küll, aga kui võtta arvesse, et tegu on kamba introvertidega, siis üsna usutavad. Mis mind häirima jäi, oli mõttekäik, et ühe korraliku tüdruku ülesanne on eelkõige ikka ilus olla. Möh? Aga olgu peale, muu raamat oli ju päris kobe.

Taro kaartidest kirjutan ma mõni teine kord.