“Orioni vöö 1”

Kokku kolm juttu, õigemini küll jutustust või koguni lühiromaani. Koostanud Raul Sulbi. Kunagi, kui ma aktiivselt Ulmekirjanduse Baasi kasutasin, st lugesin (mis tuletab meelde, et võiks nagu jälle sellele kanalile ka rohkem aega pühendada), siis ma õppisin üsna kähku ära, et milliste nimedega kirjutajatel on minuga suht sarnane maitse, millistel vastupidine, millistega on kokkupuutepunkte, kes on nii leebed arvustajad, et pisukene kahtlussõna tähendab, et parem ära seda raamatut loe, ja kes on nii karmid kriitikud, et nendepoolne “käib kah” on üsna kindel lugemissoovitus. Selle sain ma segeks, et Sulbi kirjutab küll huvitavaid arvustusi ja on aegade jooksul kokku pannud mitmeid põnevaid kogumikke, siis ega minu ja Sulbi meeldimised ühte jalga küll ei käi. See kogumik näitas seda ka. Et muidugi olen ma tänulik, et sellised maitseproovid eesti keeles olemas on, aga ega ma neist lugudest nüüd mingit erilist elamust küll ei saanud. 

Minu jaoks oli kõige kõvem lugu kogumiku esimene, Aliette de Bodardi “Pisarais Pärlite tsitadell”. See idaeksootika ja keiserlike õukonnakommete passimine kosmoseajastusse, teatav krimielement ja esivanemate vaimud, tajulaevad ja perekondlikud suhted — kõik need olid vägagi põnevad elemendid. Ainult et, ma ei tea, kas süüdistada autorit või tõlkijat, kogu see lugu oli kuidagi kandiline, kokkusobimatute sõnavalikutega. Teine lugu, Robert Reedi “Mees kuldse õhupalliga” sisaldas küll mõningaid huvitavamapoolseid elemente, aga need olid autoril enne valmis, st mulle meeldis mõte planeedisuurusest tähelaevast, aga kõik muu, mis just sellesse juttu puutus, oli üsna tüütu. Jutt jutus kompsositsioon oli siin loos mu meelest nõrk ning Liidu agendi jutustus igav. Kolmas lugu — Neal Asheri “Tulnukarheoloogia” — jääb sinna vahepeale. Et on maailm, on seiklust, on intriige, on erinevad vaatepunktid ja huvitavad elukad, aga miks just see jutt Stalkeri sai, jääb mulle natuke ebaselgeks. Lugeda kannatas päris hästi, aga miskit erilist ma ei leidnud.

Aga targemaks ma sain selle kogumikuga küll: Sulbi autoritutvustused olid informatiivsed ning lugude põhjal püüan ma Aliette de Bodardi (koduleht siin) nime endale kuskile meelde jätta. 

“Läbi valu ja vaeva”

See raamat istus mu koduses riiulis jaanuarist saati, aga ma arvan, et ma tegin väga õige otsuse, et ma hakkasin seda lugema siis, kui mul selleks päriselt ka tuju oli.

 

Mu peas hakkasid lood kuidagi paare moodustama. Mõnel teisel hetkel tuleks võib-olla teistsugused paarid, aga praegu said sellised:

 

• Maniakkide Tänava “Läbi valu ja vaeva” ja Joel Jansi “Parun ja Virma” esindavad eesti etnoõudust. Mõlemad lood meeldisid mulle päris hästi, meeleolu oli mõlemal loo kuidagi väga hästi paigas ja eesti folkloori kasutus äratuntav, aga ka toredalt omapoolsete edasiarendustega. Sisu poolest meeldis mulle Maniakkide Tänava jutt pisut enam, sest Jansi loos oli ettearvatavat rohkem, Tänav suutis rohkem üllatada. Ka on kirjeldustes Tänav pisut hämaram ja vihjavam, Jans on üsna otseütlemisega (mis iseenesest tegelt ju tema jutuga väga hästi sobis).
• Urban-fantasy alla paneks ma Krafinna “Kuidas lõhnab kohv” ja Mart Raudsaare “BR-2m”. Mõlemad on autorid, kes ei kirjuta just tihti, aga seda enam jään ootama järgmisi jutte, sest teemavalikud on neil üsna ebatüüpilised ning kirjutamisladusus kõvasti üle keskmise. Ühine on neil ka seotus mingi kindla Eestimaa paigaga, ma usun, et saarlastele on Krafinna kirjeldatud mõtted ja meeleolud väga tuttavad, keegi lihtsalt pidi need nii ilusate sõnadega kirja panema, Raudsaare Tartu on jällegi tartlastele vägagi tuttav Tartu. Neis pealtnäha tuttavturvalistes keskkondades võib aga tegelikult väga kummalisi asju juhtuda…
• Kaasaegset õudushõngu pakuvad Szymun Wroczeki “Hüpoteek” ja (:)kivisildniku “Õilis pedofiil sisepaguluses”. Mõlemil on omad head ja omad vead. Meeleoluloomis-, kirjeldus- ja karakteriloomisoskused on mõlemal mehel väga head, aga emotsionaalselt oli mul kuidagi raske nende lugudega suhtestuda. Ideed või pointi või laiemat kandepinda tundus Wroczekil rohkem olevat, (:)kivisildnik madistas väiksemas skaalas.
• Hiiglaste õlgadel ehk siis paroodiana või otsese eeskuju ajel on Kir Bulõtšovi “Päästke Galja” ja Robert Reedi “Suvekuru draakonid”, esimene siis Strukatskite ajel ja teise eeskujuks tundub olevat rikkalik Ameerika vesternide varamu. Mõlemad lood on mõnusalt omamoodi lähenemise, ootamatute pöörete ja õigel ajal lugejale ette visatud huvitavate detailidega. Kuigi Bulõtšovi mänguruum on ahtam, siis inimkonnale olulisi teemasid jõuavad puudutada mõlemad. Näiliselt humoorikas Bulõtšov jättis hinge kurvema tunde kui tõsise näoga seiklusjuttu puhuv Reed, kes leidis lõpus ikka optimismipuhangu üles.
• Ootmamatult omapärased on kaks lugu tulnukakontaktidest. Ondrej Neffi “Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62” ja J.-H. Rosny-vanema “Xipehuzid” on mõlemad haarava ülesehituse ja samm-sammult võõraga kohtumise lahtikirjutused. Mõlemate tulnukad ei ole inimkonnale just kõige sõbralikumad külalised ja mõlematel on see uurimisprotsess ja võitlusvahendid päris pikalt lahti kirjutatud. Mõnevõrra mulle üllatuslikult sobis mulle mõlema autori stiil väga hästi, ma kartsin neist lugudest pigem kirjandusajaloolist väärtust, aga ei, kõlbas kenasti täna ka.
• Kaks lugu olid mu meelest muidu täitsa head, aga läksid minu jaoks natuke tõlke nahka. Need on Helju Rebase “Ootamatu edu” ja Bruce Bethke “Küberpunk”. Minu jaoks jäid need tõlked kuidagi toortõlgeteks, et tundsin puudust mingist sujuvusest, ka ei olnud ma alati rahul sünonüümide hulgast tehtud valikutega. Helju Rebase “Ootamatu edu” on pisike tore robotilugu ja Bruce Bethke “Küberpunk” teismeliste häkkerite katsetustest.
• Üle jäid Miikael Jekimovi “Viimane torn” ja Stanley G. Weinbaumi “Muutuvad mered”. Neid mõlemaid seob kliima, Miikael Jekimovi jutus osana keskkonna loomisest kirjeldusena ja Stanley G. Weinbaumil on hoovuste muutus ja seega kliimamuutus loo käivitaja. Et on aru saada küll, et lugude kirjutamisel on mingi ajaline vahe olnud, aga kirjutamise kvaliteet on mõlemal korralik ja uusi lugusid ootan ma Jekimovilt (kuuldavasti on jutukogu tulemas) kui Weinbaumilt (see raamat on mul isegi riiulis, ootab seda päris õiget lugemishetke).

Toredalt kirju ja huvitav valik. Jüri Kallase autorituvustused ja järelsõna on juttudele kena lisandus. Soovitan lugeda