Vahelduseks sattus mu lugemislauale üks kenasti õmmeldud krimi. Kui kohalikust valikust on lugejate hulgas praegu popid Eha Veemi “Leskede klubi” tragid pensionärid-hobidetektiivid, siis siin tõlgitud loos on peategelane 77-aastane Judith, kes elab üksi ja just nii, nagu soovib. Naabrimehe surm ärgitab teda tavarutiinist välja astuma ja ümberkaudu küsimusi küsima. Kogemata saab ta kampa koerajalutaja ja pastoriproua ning viimaks isegi politseiniku. Mu meelest kuriteo pool oli hästi välja mõeldud, niidiotsi pakuti lugejale parajal määral, kohaliku väikelinna eluolu ning tegelaste eraelu oli mõnusas koguses ning naiste kokkukasvamine ja sõpruse areng kena. Soovitan edasi küll, jah.
Tsitaadivalikuid oleks siit raamatust üksjagu võtta, aga mind kõnetas kõige enam lause 70. lk-l: “Kui me teeksime ainult neid asju, mis on targad, ei jõuaks me kunagi midagi tehtud, on nii?”
Tiina Tarik kirjutas raamatust siin.
Sulepuru 