Roger Zelazny “Uksed liivas”

Juhhei ja hõissa!

Aitäh Rogerile, et ta selle loo kirjutas, aitäh Tatjanale, et ta selle loo maakeelde pani, aitäh Evale, et see raamatuks sai!

Mu sisemisel kassil on jälle koorekirnul käinu tunne ja suurest rahulolust käivad küüned sisse-välja ja nurrumine peaks teienigi kostma.

Sisu ei seleta, lugege ise :)

Märksõnad: Fred Cassidy, igavene üliõpilane, katustel turnimine, kroonijuveelide vastu vahetatud taevakivi, vombat ja känguru, ümberpööramismasin, veidi kirjanduslikke viiteid, toredad sõnastused, madinat ja tulnukaid. Ja kass.

Roger Zelazny “Igikelts ja tuli”

Ma tunnen ennast nagu kass, kes on parasjagu hiirega mänginud, pistnud pintslisse tassitäie koort, saanud kätte soovitud koguse kõrvatagust sügamist ja pikutab nüüd laisalt ahju kõrval kapikesel just talle seatud padjal, laseb nurru ja vahel laisalt sõtkub käppadega.

Elu on ilus, kui nii häid raamatuid avaldatakse!

Mmm, mõnus, nurrrr… Ega ma muud selle raamatu kohta praegu öelda ei tahagi.

Roger Zelazny “Varjude Jack”

Ei olnud mu jaoks nii mõnus lugemine nagu Zelazny eelnevad lugemised on olnud. Mingid käigud ja motiivid tundusid liialt tuttavlikud ja samas, uute maailmade ja mängureeglite voha läks mu jaoks momendil paljuks. Nii mulle tegelikult meeldisidki kõige enam need kohad, kus rahulikult ühe koha peal istuti ning dialoogi ja valitud kõrvalmärkustega tegelaste minevikku, olevikku ja tulevikuplaane avati. Ma arvan, et praegu polnud lihtsalt mu jaoks selle raamatu aeg ja umbes paarkümmend aastat tagasi oleks ma seda lugemist täiega kaifinud. Et see, mis ma Zelaznys hindan, on siin ikkagi olemas, aga mõnes teises tema raamatus on seda rohkem :)

Roger Zelazny “Valguse Isand”

Sellest raamatust on üsna keeruline kirjutada, sest selles on nii paljut.

Kõiksepealt ulmeline osa, see mis oleks kui:

• On kaks teineteisest eraldatud ühiskonnakihti, millest üks on ulmeiselt hea tehnoloogiaga ja teine ajas enne trükikunsti leiutamist, kuidas hoolimata järelvalvest ja avastuste hävitamisest ideed siiski läbi murravad ja kuidas kõrgemalseisjate hulgas on ka neid, kes soovivad olla Prometheused ja oma teadmisi teistega jagada.
• Kui inimesele antakse valik, kas olla jumal või surelik, siis enamasti ta valib jumala-staatuse. Kuidas ta selle staatuse täidab, on muidugi iseasi.
• Kuidas toimib ühiskod, kus ümbersünd on loomulik ja lõplik surm on vaid õnnetu juhus, mitte reegel.
• Kuidas olla ateist maailmas, kus jumalad tehnoloogiaga tavainimeste elu kontrollivad.
• On erinevaid olemise vorme, peale keha ka puhtalt energeetilised “ised”.
• Omapäraste ja täpsete detailiga, mis ometigi jätavad igale lugejale piisavalt enda ettekujutlusruumi, kirjeldatud võõras maailm ja võõras ahitektuur ja võõras elustik ja võõras tehnoloogia.

Ja siis see realistlikum osa:

• Arutlused selle üle, kuidas lengendid muutuvad, tegelased sulavad edasijutustamise käigus üheks, osa detaile ununeb ja osa mõeldakse sujuvalt juurde.
• Ma olen sügavalt veendunud, et iga hea ulmekirjanik peaks saama mingid alustõed erinevatest võitlustehnikatest ja mõõgakäsitlemistest, Zelaznyl tundub see olemas olevat.
• Lääne maailma huvi Idamaade vastu on kuidagi hooti käinud. Selle raamatu kirjutamise ajal oli India suht moes, et ühest küljest oli Zelazny juba teiste mütoloogiatega katsetanud, nüüd oli hinduismi käes kord. Niiet lisaks sellele, et see lihtsalt on hea raamat, sattus see ilmumise ajal ka küllalt soodsasse vastuvõtukeskkonda.
• Religioonide üldine toimemehhanism.
• Kui ma teaks hinduismist rohkem, siis küllap oleks veel hulk nüansse, mida tabada.
• Siin on juba see Zelazny põhitees, et heast suuvärgist on tihtipealt rohkem tolku kui heast mõõgast, kuigi tagavaravariandina võiks see viimane kah olemas olla.
• Nii liitlasi kui vaenlasi võib leida ootamatutest kohtadest.
• Zelazny üks lemmikvõte on, et lugeja visatakse kohe tegevusse ja taustainfo antakse jupphaaval loo käigus kaasa. Mulle see sobib.
• Zelazny kangelased on eekõige inimesed ja alles siis loo atribuudid.

Suurt jagu, mis loos veel olulist on, ma tõenäoliselt veel üles ei leidnudki.

Ulmekirjanduse Baasis on Kristjan Ruumet kirjutanud: “Puust ja punaseks neile, kes loole algul pihta ei saa: a) Esimene peatükk (mitukümmend lehekülge) toimub kronoloogiliselt alles raamatu viimases veerandis; b) Üks isik võib kanda aja jooksul mitut erinevat nime, keha, sugu ja “poliitilist meelsust”; c) Ühe nime taga võib erineval ajal olla erinev isik.” 

Eestikeelse väljaande suur miinus on imepisike trükikiri ja suur pluss Martin Lazarevi minu meelest looga väga hästi sobivad illustratsioonid.

Ilupilte ka, pärit siit, siit, siit,  siit.

Roger Zelazny Amberi kroonikad

Alguseks test http://www.roger-zelazny.com/veilfinal/royalty.php :) Ma otsisin seda testi niiii kaua (ikka aastaid :) ) ja nüüd jooksis mulle suht juhtumisi jälle vastu.

Raamatud: Roger Zelazny “Amberi üheksa printsi” (Varrak, 168 lk), “Avaloni püssid” (Varrak, 215 lk), “Ükssarviku märk” (Varrak, 183 lk), “Oberoni käsi” (Varrak, 184 lk), “Kaose kojad” (Varrak, 156 lk), “Hukatuse kaardid” (Fantaasia, 143 lk), “Amberi veri” (Fantaasia, 191 lk), “Kaose märk” (Fantaasia, 176 lk), “Varjude rüütel” (Fantaasia, 178 lk), “Kaose prints” (Fantaasia, 184 lk).

Ülelugemine. Ja ikka on hea. Esimesed viis raamatut on Corwini lugu, ülejäänu tema poja Merlini lugu. Corwini osa oli küll selgemini meeles ja meeldis sutsu rohkem, aga teised olin unustanud ja seda põnevam oli lugeda. Sisust, nojah, olenevalt, mis päeval ja kellele ma seda sisukokkuvõtet peaksin tegema, kõiguks soovitus “hoogsast seiklusjutust” “filosoofilise allegooriani” või “uuenduslikust ulmekirjandusest” “mütoloogiatega mängimiseni”, neis raamatuis on paljut, igaüks võiks oma jao leida.

Üldiselt on Amberi-sarja kaanepiltidega kehvasti, st mu meelest ilusaid eriti palju ei ole, aga see Hiina oma on küll kena:

Esimese viie osa sisukokkuvõte https://www.deviantart.com/ayej

Erinevate kunstnike trumpe: