Viieosaline koomiks, mille pealkirja teist poolt võiks tõlkida nii “Mõru märts” kui “Verine marss” ja õiged oleks mõlemad, aga kuna mul on vaja märtsi, siis olgu “Mõru märts”, seda enam, et see tundub pisut paremini sobivat, kuna tegevus toimub 1966. aasta märtsis ja verd on küll, aga marssi pole.
Sisust üldjoontes — võta võrdluseks posu külma sõja aja kohta käivaid B-kategooria spioonikaid ja erilisi üllatusi ei ole: CCCPi ja USA vastasseis, erinevad uhkete vidinatega varustatud agendid, natsiminevikuga teadlased, hukkasaavad tsivilistid. No ja lisaks on mingi müstiline Hüdra-korporatsioon ning seekordne teadussaavutus kuulub ulme valdkonda. Ja ekstreemsetes oludes kulgev armulugu. Ajusid eriti mittenõudev meelelahutus, samas väga eemaletõukavalt loll ka ei olnud, oli nii ameerikalikku hurraa-optimismi kui ka ootamatult pessimistlikke noote, omas žanris keskmik vast, aint et kui ma ilmumisaastat vaatan (2014), siis on küll kogu sätung veidralt vanamoeline.
See koomiks kuulub Marveli perre ja on servapidi seotud Captain America tegelaskujuga, siin on CA vaid mälupiltide ja meenetuskatketena. Talvesõdur on CA kunagine kaaslane, ta suri ja äratati ellu, mälu puhastati ja poogiti külge natuke supervõimed ja elu sisuks sai “teenin Nõukogude Liitu”, koomiksi lõpupoole küll enam eriti ei teeni.
Sisu nii uhkelt välja joonistatud, nagu kaanepiltidel ja tiitellehel, ei ole, aga nuriseda ka ei saa, Roland Boschi on üsna tavapärase koomiksikunstniku käega, klišeesid jagub, aga nutikaid leheküljelahendusi on ka.
Soovitada eriti ei julge, aga kui tekib seda tüüpi koomiksi lugemise tuju, siis miks mitte, laske käia, mingi killu Marveli maailma mõistmisele annab see koomiks juurde küll, mulle näib, et lisaks Talvesõdurile läheb oma lugu edasi ka agent Ran Shenil.
Sulepuru 