See kaanepilt on päris kena ja lugemakutsuv, aga sisu on suht meh.
Ühest küljest midagi nagu oleks — viirus ja karantiin ja tütarlastekool saarel. Suletud süsteem ja seal kehtivad suhted ja et ükski süsteem ei püsi muutumatuna. Saladused ja kannatused ja sõbrasuhted ja vastutus.
Et mu meelest üldine süžeejoonis ja suhtegraafikud olid enamvähem.
Aga mind ajasid lugedes marru olmelised pisiasjad.
* Pea kõik õpetajad ja pool õpilastest on raamatu alguseks internaatkoolis surnud ja allesjäänutel ei ole tekke. Mismoodi? Mida nad nende tekkidega tegid? Igaühele peaks ju vähemalt kaks tekki nüüd ju jaguma!
* Tüdrukud magavad külma pärast saabastes, aga pesevad iga kahe päeva tagant juukseid. Sest?
* Maja ümber on mõned puud ja tara taga saarel korralik mets, aga kaminat köetakse mööbli ja õpikutega. Kusjuures käib kuskilt läbi tekstijupp, et tara juurest metsa raiuti, et mets liiga lähedale tarale ei tuleks.
* Kirjeldatakse dramaatiliselt, kuidas viiruse alguses kadusid saarelt linnud ja paarkümmend lehekülge hiljem karjuvad kajakad paadisilla kohal.
* Ilvese saba vonkleb küljelt küljele. Ojaaa, ilvesel on ekstra pikk ja kirjeldamisväärt ja ohtlik saba…
Oeh. Raamatul on enne ilmumist olnud hunnik lugejaid ja keegi ei märganud?
See, et jutustavad kaks tüdrukut vaheldumisi, on juba üsna kulunud võte, aga see oli nii täitsa enamvähem hästi lahendatud, Hetty oli korralik reeglipärane jutustaja ja Byatt isiklikum ja segasem ning kokku sobisid need hääled päris hästi.
Netis kolades tundub, et sihtgrupp on raamatu hästi vastu võtnud, fännikunsti on täitsa palju.
Sulepuru 