See raamat saab mu käest kaks auhinda. Auhinna “Peeglike, peeglike, seina peal” pälvib kauneim raamat, mis lugejale silme alla on sattunud. Žürii on ainuisikuline ja äärmiselt subjektiivne. Auhinda antakse välja ebaregulaarselt. Auhinnaks on peegel ja paar villaseid sokke ja auhind antakse üle esimesel sobival kokkusaamisel. Lisaks lugejaauhind “Ma tahan seda järge nüüd kohe, mitte aasta pärast…!”. Auhinnaks on liivakell ja stressipall, et lugejale kannatlikkust õpetada.
Raamat ise on juba kuues osa sarjast. Lahing on läbi ja lakutakse haavu, meenutatakse minevikku ja jutustatakse lugusid, tugevdatakse sugulussidemeid, nii oodatuid kui ootamatuid, otsitakse liitlasi ja kohtutakse vanade sõprade ja vaenlastega, lepitakse ära ja lepitakse kokku, elatakse üle veel üks rünnak ja reetmine… Ja see lõpp paneb küüsi närima, et mis nüüd edasi saab?!
Ma arvan, et see oli loo jutustamise mõttes sarja kõige tugevam osa. Ma juba vahepeal olin natuke kurb, et nii uhked pildid, aga lugu jääb kuidagi nõrgemaks, mitte nõrgaks, aga nõrgemaks, aga jee, tagasi tuli see loo jutustamine ka, vaat et võimsamalt, kui varem. Ja nüüd vajan ma seda liivakella ja stressipalli :)