Sandra Heidov “Ema, kes armastas kaua magada”

See raamat on nagu pool peotäit sihvkasid või kõrvitsaseemneid, et nood om´  hääd ajaviitess´, kõhtu ei täida, aga mõnusad nokitseda ja vahel täitsa maitsvad ka. On näha, et autor valdab sõna. Enamjaolt on selline lobedalt edasikulgev üsna argine tekst, aga vahele satub ootamatult ilusaid lauseid (“Õues hämardus, ida poolt valgus tinti aegamisi üle terve taeva”, “… kuidas sügismaastik õlivärvidest pikkamööda tühjaks nõrgub.”), parasjagu naeruturtsatushetki (“Ära iialgi päri, kellele tehakse sooduspakkumisi: neid tehakse sinule.”), on olemas raamatut läbiv motiiv (aeg, Achilleus ja kilpkonn), ja mõned kohad, millest ma sain aru, et need on autorile olulised ja mis andsid aimu, et tal endal ikka oli mingi mõte, miks see raamat kirjutada (näiteks see koht, kus peategelane vaatab oma nooremat last joonistamas või “Täiskasvanud inimesed ei muutu, isegi kui nad tahaksid. Ainuke, mida me päriselt suudame, on mõned kilod juurde ja maha võtta”). Esimese katsetuse kohta pole paha. Pluss on see, et kirjutamislaadilt on autor mulle sobiva veregrupiga (no kui see riietuste kirjeldamine välja arvata) ja miinus on see, et ei näinud ma ses raamatus suuremat mõtet, lugu ei olnud ja karaktereid ka mitte, meenus Avandi-Sepa kokkuvõte “Õnne 13st”: “20 aastat ja midagi ei juhtu,” siin on 7 päeva ja midagi ei juhtu. Sellest raamatust annaks teha tüüpilise eesti filmi, sellise igava, veniva ja ängi täis, ilusate loodusvaadete ja mõne koomilise episoodi ja toreda kõrvalosatäitmisega… ja olenemata sellest, et Heidov on filmiinimene ja talle see mõte võib-olla isegi meeldiks, oleks see mu meelest raiskamine.

Kirjanduslooga seonduv katke: “Kõige mugavam ja Rasmusele arusaadavam oleks olnud lahterdada Shakespeare viissada aastat tagasi elanud ulmekirjanikuks, sest Prospero, Ariel ja teised kuulusid selgelt fantaasiavaldkonda, aga lõpuks olin piirdunud sellega, et nimetasin teda lihtsalt näitekirjanduse Mozartiks. Amadeust teadsid mingil käsitamatul moel kõik lapsed ja ta sobis referentsiks alati, kui sõnad geniaalsuse kirjeldamises otsa said.”

Pealkirjaga seonduv katke: “”Mis see intriig seal “Tormis” täpselt oligi? Mõni tuntud lause või monoloog?” küsis ta. “Me tehtud oleme sestsamast ainest, millest unenäod: me väikest elu piirab uni,” deklameerisin natuke kohmetult. “See käib ju täpselt sinu kohta,” arvas Erik. “See käib kõigi kohta,” pomisesin.”

Lõpumärkus: ma vist päris hea meelega loeksin Sandra Heidovi pop-rockmuusika arvustusi, kui ta neid kirjutaks ja keegi võtaks avaldada ka, märkuse aluseks olev katke: “Sealt tuli suvine tantsuhitt, lühike ja üsna sisutu ingliskeelne lauluke paari salmi ja refrääniga, tamburiinikõrinaga, nätskete trummilöökidega ning muretute ja lõtvade kitarriakordidega /–/ autos ja meie rinnakorvides võnkusid bassihelid, need ronisid üles, peaaegu kurguni.”

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis.